Juuli

Olen juba õige mitu nädalat pidanud suvetööotsa. Kontor asub vanalinnas ja puha ning erineb suuresti kõigist kontoritest, mida siiani näinud olen. Näiteks on täiesti tavaline, et töötaja laual lebab poolik luukerekäsi ja kuuleb fraase, nagu "tellisin sulle ilusa suure südame ja igaks juhuks ühe põrna ka". Tööasja ajades kohtan palju imetabast nõukogudeaegset leksikat ja sõnaseadet, seega hakkasin töörutiini peletamiseks imelikke sõnu koguma. Otsetuletised ladina või saksa keelest, mida ÕS ei tunnista ja sõnad, mis olid või on arstiteaduse valdkonnas ehk täiesti normaalsed, aga mis minusugusele meditsiinikaugele inimesele veidrad tunduvad. Siis sõnad, mis on olemuselt nii-nii nõukaaegsed või nii-nii eestiaegsed ja muidugi sõnad, millest ma kuulnud ei olnud. Mõned nopped ka:

kateteriseerima → kateetrit paigaldama, susch nõukaaegne sõna
kõrvaoliiv → stetoskoobi kuuldetorude otstesse käivad jublakad
suspensoorium  → kandeside munandikoti põletiku tarbeks, ühtlasi mu lemmik tuletissõna
odanuga  → väike tera, mis erinevate seadeldistega kaasneb
retroskoop → ehkki guugel ütleb, et tegemist on retrodiskode sarjaga, on selline arstiriist kah olemas
infuus  → leotis või tõmmis
steriilima → see nii-nii eestiaegne sõna
hemoglükofott → seade veresuhkru ja hemoglobiinitaseme määramiseks, otse saksa keelest
otorinolarüngoloog → nina-, kurgu-, kõrvaarst. Täiesti tavaline normaalne meditsiinitermin. Aga ka täiesti hääldamatu, kirjutamatu, kokkulugematu

See töö teeb targaks. Aga nädalavahetustel ma sõidan rattaga ja telgin.

PostEKApolüptiline

PostEKApolüptilise lõpupeo korraldas üliõpilasesindus tähistamaks järjekordse õppeaasta lõppu ja taaskordsete lõpuaktuste mahapidamist. Pidu on peetud, muusika lakanud, viimasedki õlletopsid ja suitsukonid põrandatelt koristatud ning peoruumidest saanud jälle ontlikud klassiruumid. Klassiruumid, mis jäänud ootama uusi võimalikke üliõpilasi, kes loetud päevade pärast sisseastumiskatsetele ilmuvad ning heal juhul kolme aasta pärast samuti lõpuaktusel istudes postEKApolüptilist tunnet kogeda saavad. Kolm aastat tagasi sukeldusin minagi suhteliselt pea ees sellesse lakkamatusse ringlemisse ja möödunud neljapäeval astusin sellest välja. Õigemini pisteti dokustaat pihku ja lükati aplausi saatel välja. Ja nüüd, postEKApolüptiliste varemete vahel uidates kummitab ikka see klassikaline mõte: mis saab edasi?

Mir

Samal ajal, mil meid Valgevenes olles rekonstrueeritud keskaegse lossiga peibutada püüti, sai meie noor ja vihane reisiseltskond haisu ninna, et lähedal asub üks ehe Valgevene küla. Lasime kindlusest jalga ja kadusime Miri nimelise külakese teekäänakute vahele. Asula oli tõepoolest ääretult võluv oma imetabaste värvi- ja ehituslahendustega. Kultuuriruumile omane erksinine oli ootuspäraselt esindatud, lisaks ka erkroheline, erkkollane ja muud intensiivsed toonid. Kõikvõimalikke viise elamise käepäraste vahenditega tuunimiseks oli samuti rakendatud: ajaloolisi slaavi puitmajakesi oli kaasajastatud küll profiilpleki, tellisvoodri ja jumalteabmillega, aiaväravaks passisid omavahel ühendatud hammasrattad ning mõnusa aiatooli oli keegi kohalik meisterdanud laste söögitoolist. Taevas oli sini-sinine ja soe Valgevene päike küttis pealaed kuumaks. Küla:1, kindlus:0

Fotod: Triin ja Anu

Postkastid on overrated, postitorust piisab.

Külavahetee, mida mööda minnes leidsin kõige ehedama suveniiri - ahjukahli

Veevõtukohti oli külas palju ja need ka töötasid

Külas oli oma muuseum ning silt uksel lubas, et see on ka avatud

Võluv kaevumaja. Aga Poola betoonist seeriaaedu..

..võib oma äranägemise järgi kaunistada. Ning seda oli külas ka tehtud ja kuidas veel..

Minsk II

Minsk on sedavõrd puhas linn, et tema tänavatelt võiks tõepoolest kasvõi süüa. Valgevenes niisama kodus logeleda üldiselt ei tohi. Seega on enamusel kodanikest ka kenasti tööots olemas ja Minski tänavad püsivad rohkepealiste koristusbrigaadide abiga puhtad. Isegi suure võidupüha pidustuste laga koristati jooksvalt ning järgmisel hommikul polnud end heroiliseks napsitanud pidulistest jälgegi.

Minskis on palju ehisseinu ja pannoosid, ikka neid Nõukogude omi. Mõni, kes sel teemal näiteks kooli lõputööd kirjutab, tunneb end selles linnas nagu seeneline keset tummist laant kõige rikkalikumal seeneaastal: ainult siruta käsi (koos fotokaga) välja ja nopi rammusaid sotsialistlike kangelastega mosaiike ja bareljeefe, pannoosid ja metallehistöid.  

Minsk on betoondžungel: terve linn on peaasjalikult üks suur Lasnamägi, mille keskmes konutavad vanalinna pähe paar veidrat maja. Teises ilmasõjas mahapommitatud Minskis on seega suur valik erinevaid paneelimesid, mis varieeruvad värvi ja vormi poolest. Minskis on loomulikult ka pompoosset stalinismi ja vähemalt kaks (oma silmaga nähtud) Lenini monumenti.

Paneelloss

Huum goes to Minsk

Vabaduse väljaku all asuva kaubamaja kuppellagi

Minski metroo

Suurte maipühade pidustused

Minsk I

Valgevenes võib lõdvalt saada miljonäriks. Tuleb vaid umbes sada eurot rahavahetuse luugist sisse pista ja saad vastu pääsu rikaste maailma, kus poole miljoniline arve restoranis ei ole mingi eriline probleem. Nimelt on kohaliku rubla kurss circa 1:15000le. Seega meie reisugrupi liikmete omavahelised vestlused stiilis "Kas sa saaksid mulle kähku 200 000 laenata?" ja "Mul on liiga palju raha, ma annaks hea meelega kellelegi ära" kõlasid reisi hakul ikka uskumatult jaburalt. 

Valgevenes on kõik teistmoodi. Nii teistmoodi, et ka bensuka kilekott tundub eksootilise säilitamist väärt suveniirina. Seega hõlmas turistisaak lisaks Aljonakese šoksile, hokimängijaga šoksile, telliskivi mõõtu šoksile ja postkaardile ka hulka kohalikku prügi, nagu näiteks salvrätte ja neidsamu bensuka kilekotte. Ja veel veerandit ahjukahlit, leitud ühest Valgevene külakesest.

Eestlane seostab Kommunaari ikka kalosside ja kummikutega, Valgevenes on, nagu juba mainitud, kõik teistmoodi. Valgevenes saab Kommunaari poest hoopis komme ja šokse, sest Kommunarka ja Spartak on kaks kohalikku magusabisnisit. Ka Aljonake on Valgevenes teistsugune: sotsrealistlikust circa kümneaastasest tüdrukutirtsust on saanud varateismeline, kes ei ole ka ripsmepikenduste epideemiast puhtalt pääsenud.

Luksuslik näide stalinistlikust kaubamajast

Sulnis modernism

Turistisaak

Maiõhtu

Juhuslik avastus,

et piim on riknenud,

kuid homne on määratud hukule

piimaga hommikukohvita,

viib lähima keldripoe trepist alla.

Kelluke ukse kohal

kumiseb ikka veel,

kui seisan keset väikest umbset maailma

ja silmitsen käsikirjas hinnasiltide taga

reastuvaid imetabasusi,

mida ei saa ühestki hüpersupermarketist.

Kõnnin mööda hämarduvat tänavat,

kotis piim ja pihus suur kummaline sefiir,

mida ei saa ühestki hüpersupermarketist,

ei raatsi veel koju minna,

sest vanade puitmajade mustendavates silmakoobastes

kangastub mingi heatahtlik omaksvõtt

ning õhku on nii kerge kanda,

nagu kiiruga varna ununenud salli

ei vajaks ma enam iial!

Kreeka pähklipuu? Lina?

Erinevalt tuhandetest ja tuhandetest inimestest ei ole vanajumal mulle rohenäpluse geeni kaasa pannud. Taimed mulle meeldivad ja minu kodus on neid alati leidunud, aga hoolitsenud on nende eest ikkagi teised inimesed. Nagu minu kadunud vanaemagi rõhutada armastas, ei teadnud ma iial peenarde asukohta, mil rohida oli vaja; küll aga olin esimene valmivaid vilju mugimas. Nii see oli, rohimine oli hirmus piin ja niigi lühikeste suvekuude suurim pekkikeeraja. Aga nüüd on mul taim, mille pärast ma hirmus elevil olen. Miks?

Kõik algas sügisesel koolireisul Viljandimaale, mil me, kui mälu mind ei peta, Karksi linnusemäel turnimas olime. Seal paikneva kiriku ees kõrgusid mingid tundmatud puud ja maas vedelesid nende veelgi tundmatumad saadused. Levisid jutud, et tegemist olla Kreeka pähklitega, aga keegi ei kippunud seda tõsiselt võtma. Seejärel kinnitas üks kooli õppejõud, et need tõepoolest on Kreeka pähklid ja seda jäid loomulikult kõik uskuma. Sest kui üks kõrgesti lugupeetud professor ütleb, et need rohelised pallid, mille otsas me siin, Eestimaa peal oma ketsidega tallume on Kreeka pähklid, siis küllap see tõsi ka on. Ja nii hakkasid kõik neid tundmatuid vilju endale kotti ja taskusse korjama, ka mina sain viie kleepuva rohelise munakese õnnelikuks omanikus. 

Kodus tagasi olles said kõik viis vilja mulda pistetud, muidugi eelnevalt sõnagi guugeldamata selle kohta, mismoodi peaks Kreeka pähklit üldse kasvatama hakkama. Ilmselt sel põhjusel ei järgnenud pool aastat ei kippu ega kõppu ja lootus kahanes üpris viledaks...kuni paar nädalat tagasi sigines ühte lillepotti mingi ennenägematu taimehakatis. Tekkis õhinat täis hüpotees, et üks vili tõesti idanes. Peagi istutasime veelgi kosunud "pähklipuu" ümber ja selle käigus tundus tõepoolest, et taimekese teises otsas on mingi kõvemat sorti kärakas. Tõenäoliselt oli tegemist ainsa õnnelikuga viiest pähklist, mis sai täiesti juhuslikult mulda pistetud õigel moel ning parajasse sügavusse, juhhei! Nüüd ta siis siin kasvab ja sirutab oma kaela päikese poole. 

Tegelikult on Kreeka pähkel paras külmavares, kes ei taha Eesti tingimustes hästi kasvada (kes pärast guugeldab, guugeldab paremini). Mõisnikud üritasid küll siin ja seal neid kasvama saada, aga suhteliselt tulutult. Mõned isendid siiski kohanesid ja kõrguvad nüüd meie maalgi. Paraku ei taha nad kliimaga endiselt piisavalt leppida, et vilja kanda. Seda haruldasem oli seista keset pähklivälja (neid oli tõepoolest lisaks veel ka palju) ja sellega saab lahenduse ka müsteerium, miks mina - mitterohenäpp - ühe taime pärast elevil olen.

Ps! Ühtlasi kasvab lillekastis (vist) lina. Kui mõni aeg tagasi lillekast üleöö rohetama lõi, selgus, et mingid müstilised taimed on end sinna tihedalt ja korrapäraselt kasvama sättinud. Kuna nende külvamist keegi omaks ei võtnud, hakkasime huviga ootama, mis edasi saab. Taimekesed arenesid kiirelt ning talupojatarkuse ja guugli abiga otsustasime need linaks kinnitada. Vanarahva targutusi maksab siiski tõsiselt võtta, eriti seda, mis tõmbab võrdusmärgi pika vastlaliu ja pika linataime vahele. Sest asjaolu, et lindudele pandud suvalised linaseemned actually kasvama läksid, saab seletada ainult selle pahaaimamatu vastlaliuga, mis vastlaööl Schnelli tiigil nalja pärast sooritatud sai.

Wannabe ornitoloogi kevadejutud

Minu akna taga käivad linnud lillekasti puistatud seemnetest einet võtmas. Neid on hirmus tore jälgida ja läbi fotosilma varitseda. Pesin selleks koguni aknad puhtaks, kuna linnud ei paistnud läbi tolmuse aknaklaasi hästi välja ja häbi hakkas kah. Tillukesed sasipäised tihased käivad harva ning piisab vaid veidi sügavamast hingetõmbest, mil nad välkkiirelt kaovad. Suure musta objektiivi välgutamisest ei tasu rääkidagi. Varblased on aga märksa julgemad ning lubavad õige lähedale. Vähe sellest, neile heast südamest puistatud kaerahelbed lebavad lillekastis puutumatuna ning aknast põrnitsevad sisse etteheitvad näod, soovitusega peenemad seemuskid tagasi menüüsse tõsta. No la-di-daaaa. 
Hasart vabadel hetkedel linde jahtida on pärssinud tugevalt minu suhestumist rahvakalendri tähtpäevadega. Näiteks olen siiani pea igal aastal lihavõtete ajal jõudumööda mune värvinud. Ikka sibulakoortega, vingema tulemuse saamiseks peaaegu kõiki köögis saadaolevaid substantse koorte vahele puistates. Esiteks olen ma ikkagi muinasjulle ning minu püha kohus on traditsioone elus hoida. Teiseks on ju koledal kombel põnev pärast keemist see vettinud kärakas muna ümbert ära harutada ja vaadata, mis välja tuli. Kolmandaks olen eelkõige ikkagi kunstiinimene ja kui kunstiinimene peab koolis tegelema jõuarvutuste rehkendamisega ning detailplaneeringute koostamisega, tahab kunstiinimene vahel mingit kunsti ka teha, kasvõi muna värvida.  Sel korral läksin külla oma headele sõpradele, kelle lapsed kamandasid mind munakoksimise duellile ning kinkisid ühe kaunistatud isendi mulle pärisekski. Sel hetkel mõistsin, et tänavune munarong on minu jaoks läinud. Elaks nagu kotis. 
Aga ühe Kelmiküla asumis suhteliselt hiljuti lammutatud vana puitmaja müüridel kollendavad noored ja värsked kevadlilled, kes oma peanupud jonnakalt välja trüginud vanade saabaste, suitsupakkide, pudelite ja muu risu alt. Loodus võtab ikka ja alati üle.

Kaerahelbed...jälle?!

???!!!