Sunday, December 25, 2011

Igatsus.

Igatsus lumiste katuste, laternapostide, kirikutornide, aiateivaste järele; 
õhtupäikeses õrnroosaks värvunud lumiste väljade järele;
õhtul akna taga liuglevate lumehelveste järele;
turris vareste järele, kes härmas okstele mõtlikult tardunud;
lumiste külavaheteede järele;
täidlaste lumememmede järele;
hämarate lumiste õhtute hubasuse järele;
imepäraste jäälilleliste akende järele;
varahommikute külmunud vaikuse järele...

Friday, December 23, 2011

Piparkoogine ajarännak.

Minu detsembrikuine lemmiknäitus on jälle avatud. Seekord siis teemaks "Ajamasin" ning erinevatel aladel tegutsevad kunstnikud said oma nägemuse taas piparkoogitaignasse "raiuda". Esindatud olid igasugu imevigurid tulevikust ja ajaloomaigulised asjandused minevikust. Päevakajalised tegelased olevikust ei olnud samuti välja jäänud. Näitus, mis kujunenud osakeseks kohalikust talvemuinasjutust :)
Ajarändetsoonis valitseb sootuks teistsugune ajaarvamine.
Piparkoogi-terrakotasõdalased.
"What ever happened to unicorns?"
Lihtsad, aga ääretult armsad vanaema piparkoogid.
Karukese muuseum (tundub, et seesama karuke pidas eelmisel näitusel poodi).
"Aja jäljed" said alguse seinalt ning astusid üle lae.


Saturday, December 17, 2011

Porkuni preili.

Et elas sääl Porkuni kindluses
üks tütarlaps kaunis ja vaga,
ei isa, ei ema hoidmises - 
üks vend tal oli aga.

Vend rüütlina roitis sõjamaid
õe vagusi oodates kojas,
kes ootas talve, ja sedamaid,
kui vesi liigahtas ojas,

toad jättis, mis sada kord läbi käind
ta ikka ja jälle uuest´,
kus aknal seisnud ja jälle läind - 
Nüüd kevad ta haaras kuuest.

Nii kõlab katkend Marie Underi luuletusest "Porkuni preili". Mõni aeg tagasi  lappasin Underi luulekogu ning nende värsiridadeni jõudes tekkis kohe teadmistejanu, et mis preilist siis õigupoolest jutt. Asusin guugeldama ja sattusin Porkuni külale pühendatud koduleheküljele , millelt leidsingi huviorbiidis olevast preilist pajatava legendi. Legend omakorda pärineb Fr.R. Kreutzwaldi raamatust "Eesti rahva ennemuistsed jutud"
...
Öövahtide suust teadnud rahvas vanal ajal ümberkaudu paljugi imelikust tulevalgusest rääkida, mis Porkuni tiigi peal enamasti igal keskööl nähtav olla. Tuluke kerkinud kui põlev küünal äkitselt vee peal üles ja kustunud tunni aja pärast jälle ära. Ehk tiigi tuluke küll vanasti juba rahvale tuttav asi olnud ja palju inimesi oma silmaga tiigi valgust näinud, siiski ei teadnud keegi asja sündi pikemalt ära seletada. Viimaks leitud Haljala kihelkonnast üks vanarauk, kes selle poolest sügavamat otsust võinud anda. Tema jutt kostnud nõnda.

Mõnisada aastat enne Rootsi aega elanud kindlas Porkuni lossis üks vahva sõjamees rüütlite seisusest, kes kui poissmees oma noore õega majapidamist talitanud. Rüütel pidanud kui sõjamees sagedasti lossist ära olema, mis ajal tema õde ühe noormehega sõprust sigitanud, mis kaugemale läinud, kui mõlemad ette võinud arvata. Kui preili oma olemist nii pikalt tundnud, et ta naisetanuta enam ei arvanud läbi saavat, pidanud ta nõu juhtunud õnnetusest vennale üles tunnistada. Ta läinud ühel päeval venna kambri, langenud tema ette põlvili, tunnistanud oma eksimist ja palunud luba ennast noormehega laulatada lasta. Vend aga tõuganud teda tulises vihas kui koera jalaga eest ära, lasknud õe eksitaja tuppa kutsuda ja löönud mõõgaga tema pea otsast maha, nii et veri preili peale langenud, kes ehmatusest ära minestanud. Siis käskinud rüütel keset tiiki jää sisse augu raiuda, vedanud ise õe karvupidi sinna ja lükanud ta elusalt üle pea jää alla vette; ise jäänud ta nii kauaks augu kaldale valvama, kui viletsal loomal enam elupäästmise lootust ei võinud olla. Aga et õnnetu preili pattu kahetsemata vägivaldset surma oli leidnud ja kirikliku õnnistamiseta märga hauda pidanud langema, sellepärast ei võinud tema hingele seal rahupõlve tulla, vaid rahuta hing pidavat igal ööl küünla viisil tiigi peal paistma.

Kui kirikuõpetaja vanarauga juttu kuulda saanud, läinud ta ühel päeval lootsikuga sinna kohta tiigi peale, kust öösine tulevalgus tõusnud, õnnistanud matmise sõnadega hauapaika ja pidanud pika palve, misläbi preili hing igavese rahu osaliseks oli saanud.

Hiljem pole kellegi inimese silm öösel Porkuni tiigi peal enam tulevalgust näinud.
...
Selline traagiline lugu juhtunud siis Barbara von Tiesenhauseniga, kes elanud Porkuni mõisas 16.sajandil.

Ja piimvalgest peost oma kitsast käest
ta lennutas lepatriinut:
kas tuleb, kas tuleb nüüd üles mäest,
kust sügis ta alla viinud?
Näe, lendu eks läinudki põualehm,
kas lõuna, või põhja pööras?
Ja tuleb, näe tulebki...aga, oh ehm!
ei tulnudki vend - tuli võõras.

Sellel lool on tõepõhi täiesti olemas, aadlipreili Barbara eluküünal olevat reaalselt jääaugus kustunud, põhjuseks ebasoositud suhted madalast soost noormehega.

 "Et kaoksid sina kuu kuulmata
ja päeva nägemata!"
Õe juustpidi tiigini tõmbas ta,
et ta ilmalikku pattu katta.

Enamasti kõnelen siin mõisatest, mida oma silmaga näha olen saanud, nii on ka Porkuniga.
Aasta oli siis 1996 kui ma ei eksi ja minu esimese fotoaparaadi pisike silm pööras end juba tollal võimaluse korral mõisate poole :)  Siis ei olnud sihukest võimalust, et klõpsi palju tahad ning hiljem kaotab prügikasti kujutisega nupp ebasümpaatsed fotod hetkega. Tollal sain osta fotopoest 24seid ja toekama sündmuse tarvis 36seid filmirulle. Paari päevasel  perekondlikul väljasõidul Porkuni kanti pidi seega fotografeerimine olema põhjalikult läbi mõeldud. Sellepärast lossist ka kõigest üks foto. Teisele fotole olen ma püüdnud ilmselt ühe ujuva saarekese, mille taustast mul pildistamise ajal õrna aimugi ei olnud. Porkuni järves ringi rändavate saarekeste tekkelugu on legendi järgi seotud ühe järjekordse uppunud tütarlapsega ning sellest saab lähemalt lugeda siit.

Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
veeroosest suvel ja talvel jäl
kui põlev süda lööb valla?

See valgus on Porkuni preili hing,
mis vee all ei leia rahu:
võib puhata tiigis küll kuub ja king,
kuid neitsihing sinna ei mahu.