Laupäeval sõitsime Andresega Lääne-Virumaale, et seal külastada Palmse mõisat. Ma tahtsin juba suvel seal ära käia, aga nüüd siis viimaks õnnestus. Palmse mõis kujutab endast muuseumit, kus kogu kunagine mõisakompleks on taastatud ning külaline saab väga hea ettekujutuse, kuidas kunagi mõisas asjad käisid :) Maa-ala oli suur ning jalutamist palju. Natuke hakkas kahju, et suvel ikkagi käimata jäi, kuna päikesepaistelised ning roheluses aiad, pargid, kõrvalhooned ja paviljonid oleksid kindlasti kaunimad paistnud. Aga päris palju kahju hakkas sellest, et ma ennast soojemalt riidesse ei pannud, kuna ilm oli tõeliselt jäine. Loomulikult pidin ma panema selga midagi ilusat, et mõisamiljöösse paremini sulanduda, kahjuks ei ole ilus ja soe alati üks ja seesama :) Seega oli palju jalutamist ja palju külmetamist. Õnneks sai vahepeal sooja sepikojast, kuhu sepp meid lahkesti sisse kutsus ning näitas 500 aastast kirvest, paarisaja aastaseid mõõku ja muud eakat kraami. Lisaks sain näha veel, kuidas kiil talveund magab :)
Sepp kurtis, et tal ei käi peale suveperioodi lõppemist sepikojas kuigi palju külalisi, ilmselt sellepärast ei tahtnud ta meid kuidagi minema lasta :) Viimaks jätsime siiski tubli sepaga nägemiseni ning suundusime lõpuks härrastamaja juurde. Ilusas barokses peahoones oli esiteks mõnusalt soe :) See oli esimene asi, mis suurt rõõmu valmistas.
Peale punaste randmepaelade omandamist võisime muretult mõisas ringi kapata. Avastasin, et härrased armastasid palju kuldseid asju:
Samuti leidsin sellest majapidamiset mitmeid toretsevaid detaile:
Seintel rippus palju pilte ja fotosid:
Sain teada, et valged kahhelahjud on selle mõisa originaalahjud:
Loomulikult leidsin suurema vaevata majast üles kõik peeglid:
Leidsin väga lahedaid vanaaegseid asju, mida endalegi tahaks:
Nägin, et toad on seal hiiglama suured:
Ja tõdesin, et mõisaproual oli palju vingem riidekapp (loe:garderoobituba), kui minul :)
Märkimisväärne oli see, et mõisas asub pea 200 aastane orkestrioola. Mõisas selliseid ei kasutatud, küll aga kõrtsides. Talupojad said sinna mündi sisse pista ning siis tantsu vihtuda. Hämmastaval kombel on pill veel tänapäevalgi täiesti töökorras, meile lasti isegi sellest üks lugu.
Lõpetuseks vaatasime üle ka Viitna kõrtsi, et seal mitmetunnisest kultuuriretkest tekkikud nälga peletada. Tahaksin ära märkida veel Viitna bussijaamaputka, kus tavapäraste roppuste asemel ilutses päris lahe grafiit :)
