Kostivere mõisa omanik oli parun Richard Rosen. Niipalju kui mäletan, sallisid teda päris hästi nii mõisarahvas kui ka teised, kellel temaga tegemist oli. Kiideti, et ta oli lahke, lihtne ja otsekohene ka nende vastu, kes tema seisusesse ei kuulunud. Oli hoolas põllumees, hommikul vara põldudel ja õhtuti töötas veel hilja ühes kirjutajaga arveraamatute kallal. Mulle meeldis ta kõigepealt sellepärast, et sarnanes väga minu isaga, eriti silmad olid tal niisama suured ja sinised, vaade lahke ning otsekohene. Ainult et ta oli väga pikk, minu isa jälle lühike, isal olid ainult vurrud, temal ka lõuahabe. Mul polnud kunagi tunnet, et ta kohtleks mind teisiti kui oma tütart ja selle kahte sõpra, kes ka suveti mõisas ülas viibisid. rahvas kõneles, et Rosenid on üldse kenad parunid ja "meie parun" oleks ju veelgi parem, kui tal ei tuleks arvestada oma abikaasat. Parun olnud vaene, naine aga saanud kaasavaraks kohe terve miljoni (oli see rublades või saksa markades, seda ei teadnud keegi), millega parunil oli võimalik oma mõis paremasse kohta viia.
Paruness Sophie Rosen oli sündinud Schottländer, rikka saksa pankuri tütar, rahvasuu järgi olevat ta küll olnud juudi soost. Proua olnud nooruses väga ilus, mina mäletan teda umbes 35-40 aastasena. Ta oli tõmmuvereline, mustade juuste ja tumedate silmadega, tal oli väga halb sinakaspunane näonahk ja kaunis tugev punane nina.
Kui kõikide poolehoid kuulus parunile, siis ei saa seda öelda tema abikaasa kohta. Leiti, et ta olevat lihtrahva vastu uhke ja, mis peaasi, hirmus ihne. Toiduaineid anti välja väga napilt ja koguni ta oma lapsed ei olevat igakord saanud kõhtu täis süüa. Poisid tulnud tihti perekööki ja nurunud leiba. Kord öelnud tütar emale, et tal olevat kange saiaisu. Ema vastanud, et puhvetil on pool roosisaia, võtku. Siis aga juhtunud läbi akna välja vaatama ja näinud, et poisid tulevad tuppa, ning hüüdnud: "Britchen, Britchen, pane sai ära, poisid tulevad, hakkavad ka tahtma!" See võib ju olla anekdoot, kuid teenijaskonnas tuletati veel aastaid seda lugu meelde.
Rosenitel oli viis last: pojad Leo ja Erich olid minust mitu aastat vanemad, tütar Britta oli minust pool aastat vanem ja sobis selletõttu mänguseltiliseks, poeg Valter oli minust 3-4 aastat noorem Kurt oli minu venna Edgariga ühevanune. Vanim poeg Leo oli paruniproua lemmik. Ta sarnanes emaga, oli ilus poiss, aga väikese kasvuga, iseloomult niisama uhke ja üleolev nagu ema. Viibisin kord Brittaga väljas, kui Leo koos Erichiga meist möödusid. Britta ütles: "Need on mu vennad." Erich tuli juurde ning teretas ja vahetas ka edaspidi ikkagi mõne lause meiega. Leo jäi seisma, vaadates põlastavalt meie poole. Ta oli ainuke perekonnast, kelle häält ma pole kuulnud ja kes vist leidis, et meie ei vääri tähelepanu. Ka mõisarahvas leidis ta upsaka olevat. Britta aga oli väga sümpaatne ja kõikide lemmik. Eriti oma isa lemmik, kellega ta sarnanes niihästi välimuselt kui ka hingeliselt. Ta ei olnud oma seisusele uhke, tal vist ei tulnud meeldegi, et ta on "paruness".
 |
| Kostivere mõisa härrastemaja |
Sedasi kirjutab Elfriede Lender oma mälestusteraamtus "Minu lastele". Voldemar Lenderi abikaasa Elfriede lapsepõlv jäi 19. sajandi lõpukümnenditesse. Sellest ajast on pärit ka naise mälestused Kostivere mõisast, kus tema vanaisa kokana ametis oli ning väike Elfriede oma suved veetis. Olgugi, et kodanlikust soost, seltsis ta paruni lastega, jälgis huviga mõisarahva tegemisi ning meenutab mõisas veedetud suvesid sooja sõnaga. Kostivere asub üpris lähedal Jõelähtmele, sealses kirikus käis raamatu autor koos vanaemaga:
Kiriku juurde jõudsime tükk aega enne teenistuse algust. Vanaema põhjendas seda sellega, et varahommikul on parem käia, päike ei kõrveta nii väga. Mina aga arvan, et peapõhjuseks oli vanaema tahtmine rahvaga kokku saada ja veidi juttu ajada. Juba enne meid oli alati kiriku juures rahvast, kes seisis oma vankrite juures või väikestes salkades veidi eemal. ... Vanad inimesed vestlesid, meie jooksime aga kirikuaial ringi, vaatasime haudu ja lugesime ristidelt nimesid. Ja kui sellest tüdinesime, siis läksime vanade inimeste jutuajamist pealt kuulama. Meestel keerles see enamasti põldude ja töö ümber, naistel omakorda mõisa ja mõisarahva ümber. Sealt selgus mulle ka, et on olemas pärissaksad ja vähemad saksad, kusjuures need vähemad saksad ja "vonid" on palju uhkemad ja nõudlikumad kui pärissaksad. Näitena jutustati, et üks taluperemees läinud mõisa paruni jutule ja hoidnud muidugi härraga juttu ajades mütsi peos. Kuna ilm oli külm, käskis parun mehel mütsi pähe panna. See vastanud, et "ei, noh, kuidas siis parunihärra!" Parun aga öelnud: "Kui käsen, siis paned pähe!" See olnud rikas ja tähtis parun, mõni "von" aga poleks kunagi käskinud mütsi pähe panna.
Sellele vastas vanaema: "Eks nende prouadega ole ka nii, näe, Saha mõisaproua pole ise ei kellegi paruness ega "von", kindrali tütar ja hoopis Peterburist, aga vaata, pistab ise sulle käe nina alla, et suudle aga kätt, ise nooruke ka veel. Õige paruniproua polegi nii ahne selle käesuudluse järele."
