Jõululaupäevast

Lapsepõlves oli nii, et igal jõululaupäeva hommikul rullis ema kaltsuvaibad tubadest kokku ning viis õue tuulduma ja kloppimisele. Seejärel pesi ta puhtaks kõik põrandad ning tõi mõne aja pärast lumisest õuest tagasi kaltsuvaibad ja asetas need taas põrandatele. Umbes sellel ajal oli metsast jõudnud meie majja ka kuusk, mis sai üpris suure vaevaga rohelisse pisut roostetanud vanakooli kuusejalga püstitatud. Ja siis sai terve maja täis täiesti erilist jõululaupäeva lõhna - äsjapestud vanade puitpõrandate, kargete talveõhuste kaltsuvaipade ja värske kuusepuu vürtsikat lõhna. Ema pesi muidugi ka muul ajal põrandaid ja kloppis vaipu, aga neil kordadel puudus igasugune võlu. Kummalisel kombel on kingituste, kuuse ehtimise, jõuluvana ja muud seesuguse asemel kõige nostalgilisemaks jõulumälestuseks jäänud just seesama jõululaupäeva eriline lõhn. Selline huvitav lugu siis nende lapsepõlvemälestustega.

Piparkoogimaania inspireeris veelgi enam piparkoogitaignaga tegutsema ja sellest kodusele kuusele ehteid küpsetama

Need Nu Nordikust leitud lapsepäraselt lihtsad kuid ägedad Ulla Saare jõulukaardid said sel aastal minu aõbrad

 

Piparkoogitegu

Igal detsembrikuul suuri ja väikeseid rõõmustav Piparkoogimaania Disainigaleriis võttis sel korral täiesti uued mõõtmed siinkirjutaja jaoks. Nimelt lubas värske kunstitudengi staatus tühipalja vaatamise asemel ka ise näituse osaks saada - minu kaks kursusekaaslast ja mina veetsime mitu head päeva piparkoogitaignaga mässates, et näituse teemat järgides korralik taies valmis küpsetada. Meisterdada inimkätt, mis "Piparkoogiolümpial" uhkelt tõrvikut hoiaks, pole mingi käkitegu, kuna käki tegemise oht on suur (seda sõnamängu lihtsalt pidi kasutama :) ). Nimelt on piparkoogitainas üks õige pretensioonikas materjal, mille taltsutamisel sai nii mõnigi sõrm villiliseks kõrvetatud ja mitme ahjus omavolitsenud taignatüki asendamiseks aega kulutatud. Kogu see valu ja vaev aga ununes, kui meie "paistes" sõrmedega tõrvikuhoidja  näitusele välja sätiti :) Piparkoogiolümpia on avatuks kuulutatud ja ootab huvilisi.

Ja kuidas see inimkäsi nüüd liigubki...?

Work in process

Detailid

Tadaa...

Dopingukanad

Toredad parapiparkoogimehikesed

Teistmoodi piparkoogid

Miša

Ervita

Jätkan vahelduseks jälle sügisesel koolireisil nopitud "mõisasaagi" presenteerimisega. Niisiis - Ervita mõis Järvamaal Koeru vallas. Sammastega portikusega ühekorruselise klassitsistliku peahoone rajas sakslasest mõisahärra 19. sajandil. Soomlasest mõisahärra tegutseb seal aga tänapäeval. Viimane ostis mõisakompleksi umbes 10 aastat tagasi, mil see oli võrdlemisi lagunenud. Nõukogude ajal seest ümberehitatud peahoonel puudus katus ja seinadki olid ajahamba poolt läbi nätsutatud. 
Tänasel päeval näeb ehitusjärgus härrastemaja märkimisväärselt parem välja, samuti pole unarusse jäetud aita ja muid mõisa juurde kuuluvaid hooneid. Mõisat enesele ning perele koduks sättiv uus mõisahärra avas uksed ka kõmpimisest väsinud ja (teadmiste)janus tudengitele:

Ait

Leidsin internetist ka eakamaid jäädvustusi, üks näide aastast 1910 ja pärineb see sellelt lehelt, kus lisaks fotodele Ervita mõisast veel hulganisti vanu pilte Koeru kihelkonnast.

Ribake mõisaaegset maalingut.

 

Kaamoseta

Tol sügisel said lehed toomel

kõik korraga vabaduse kätte

sumpasin põlvili lehehunnikutes

jalust kammitsetud ent õnnelik

                                                               Indrek Hirv  

Juba on käes novembri keskpaik ja mina ei ole veel kordagi tundnud seda "kured läinud, kurjad ilmad" -  ängi. Minu sügiskaamos on kuhugi kadunud. Tema vist ei oska mind otsida vanalinna arhiividest ja sepikodadest, kitsastelt munakivitänavatelt ja punaste katuste alt. Nimelt olen ma oma viimaste kuude tegemisi toimetanud peaasjalikult just vanalinnas - arhiivides ja sepikodades ja punaste katuste all :)
 

Pajusi

Jõgevamaal asuv Pajusi mõisa härrastemaja näeb pisut kentsakas välja - 1930ndatel hävinud paremast hoonetiivast on säilinud vaid sokkel. Niimoodi poolikuna ta seal seisabki. Kummalisel kombel presenteerib Ants Heina mõisaraamat samuti just seesugust vana fotot Pajusi mõisast, kus jäädvustatud vaid tänaseni säilinud tiib. Kujutluspilti sellest, milline mõisahoone tervikuna välja nägi, pole küll teab mis raske silme ette manada.

Sellel põllul kasvatatakse kõrvitsaid...

...ja sellel lehmi :)

  

Tänapäevani säilinud Pajusi mõisa hilisklassitsistlik peahoone on ehitatud 19.sajandil, mil mõisa omanikeks said von Wahlid. Kaasajal asub ehitises Pajusi rahvamaja, mille esindaja meid lahkelt vastu võttis ja sisse kutsus. Interjööri kallal on rakendatud klassikalisi nõuka-aja ümberkujundusmeetodeid, ehk siis mõisast pole teispool välisust enam kriipsugi järel. Siiski, siiski - säilinud on üks klassitsistlik ahi (ähmaselt meenub rahvamaja perenaise jutt ka teisest säilinud ahjust selles mõisahoones, aga võin ka eksida), mis küll kenasti haiglaroheliseks võõbatud, aga ikkagi.
Peahoone jääb antud mõisakompleksi puhul pilkupüüdva sammastega aidahoone varju. Värvilahenduse osas kahtlustan taas hilisemate ajastute meistrite kätetööd, kuigi selline punavalge kooslus pole sugugi inetu. Pajusi aidas asub äärmiselt põnev "kadunud asjade maailm" - esiteks on see otsast otsani täis igasugust möödunud aegade kraami. Teiseks võib sinna sattudes pikaks ajaks lootusetult ära kaduda, igasuguse reaalsustaju kaotada ning sel moel ise "kadunud asjade maailma" osaks saada.
Mõisast umbes pooleteise kilomeetri kaugusel kõrge künka otsas asub von Wahlide perekonnakalmistu, kuhu veel võrdlemisi hiljuti sai maetud aadlisuguvõsa järeltulija.

Restaureeritud von Wahlide gooti stiilis kabel perekonnakalmistul

Homework...

Keeruline, kiireloomuline, huvitav, loominguline, müstiliselt kiiresti saabuva tähtajaga, põnev ... igasugune homework on minu elus igapäevane nähtus :)

Ebaõnnestunud homework.

Kellegi teise homework.

Neljapäevane homework

Homework`i käigus omandatud teadmiste hindamine

Vabaõhumuuseumis.

Eesti Vabaõhumuuseum on koht, kuhu ikka ja jälle satun. Jalgrattaga parajalt lahmakale alale tiir peale teha on mõnus, samuti lihtsalt selg vastu rehetare suruda ja linnakeskkonnast irduda. Suhteliselt hiljuti, möödunud kevadel lisandus muuseumi kogusse uus eksponaat - Lau külapood. Selle kohta on Vabaõhumuuseumi kodulehel kirjutatud niimoodi:

Lau külapood on muuseumi toodud Harjumaalt endisest Juuru kihelkonnast Ingliste vallast. Külapoe palkhoone ehitas tsaariaja lõpul 1914. aastal Ingliste mõisa viinapõletaja Jaan Meinberg koos oma mõisa virtinast naise Liisuga. Liisu suri arvatavasti tsaariaja lõpul. Varsti abiellus Jaan Meinberg uuesti, suri aga ise peatselt. Lesk rentis osa ruume Jaan ja Amalie Pikkofile, kes seal 1930. aastate algul poodi pidasid. Kui see neil ebaõnnestus, võtsid poe üle omaniku lesk Anna Pauline Meinberg ja tema tütar Alice Tikenberg, keda rahvas Poe-Mammaks ja Poe-Liisiks kutsus. Müügitegevuse kõrvalt tegutses pood ka munade, köömnete jm kokkuostupunktina. Lisaks korraldas Poe-Mamma kohalikele naistele kokakursusi. 1938.-1939. a üüris poeruumi tagust tuba vigane rätsep perega, kes samas ka kundesid vastu võttis. Temal oli küla esimene raadio. Umbes samal ajal vooderdati-värviti maja väljast ja ukse kohale pandi plekktahvel kirjaga „Koloniaal-kauplus“. Juba varem oli elutubade akende alla rajatud lilleaed. Seda ja maja taha jäävat õunaaeda piiras lipptara. Külapoe sisustus ning müügiks pakutavad kaubad viivad külalised 1938. aastasse.  

Koloniaalkauplus on põnev koht kõigile, kellel esimese Vabariigi aegsed toosid, kannud, kohvrid, supitirinad ja muu selline kraam kõhus liblikad sahmima paneb - nagu minul. Reaalselt saab poest osta ka - kommi ja küpsist ja musti ploome. Samuti ajastusse kuulunud tikutooside koopiaid ja ilmselt veel pisemat nänni. Ja hinnad lüüakse kokku vanaaegse arvelauaga.