Uku Petersoni sandaalitaldade all nõtkus värske asfalt, mis hargnes mitmes suunas laiali, ta seisis teeristil nagu muistne saagakangelane. Kuhu viisid need asfaltrajad? Majade ette ja taha. Poodi ja kooli. Parkimisplatsile. Ka taamal nägi ta asfalti, see läikis nagu sirge suurjõgi, sinna jooksid nobedate niredena mitmed harud. Magistraalteel, asfaldijõel tõttasid sõiduautod, mööblifurgoonid, leivaauto, õlletsistern, "Värske kala", kraana, kollane miilitsapatrull. Ainult mulda polnud kusagil näha. Mitte ainsatki peotäit.
*
Pärast lõunat ronis väsinud Uku seitsmendale korrusele ja tegi väikese uinaku. Ta nägi unes mullahunnikut, kõrget ja korrapärast nagu Egiptuse püramiid, see oli süsimust, soe ja aurav. Sellel hiigelhunnikul kasvasid hõredalt mingid suured ja tundmatud lilled - oranžid, lillad, punased, helesinised. Lillede kohal tiirutasid varese kasvu liblikad, kollased ja kirjud. Aga äkki kerkis püramiidi kohale määratu suur kopp ja kallas selle keeva tõrvaga üle. Tõrva, bituumeni, asfaldiga. Keev vedelik valgus kähku laiali ja kattis terve maakera. Maakera nägi välja nagu tõrvatud gloobus. Selle ümber tiirutasid katkutud ja tahmased liblikad. See oli õudne unenägu.
Teet Kallas "Muld"
Novellis "Muld" on Mustamäe rajamine kuldsete kuuekümnendate keskpaiku täies purjes. Uude ja moodsasse elamurajooni kolitakse jooksuga ning hüljatakse agulilobudikud. Halvimal juhul võis kohanemisprotsess kaasa tuua mõne õudusunenäo bituumeniga ülevalatud maakerast. Tänapäeval on vastupidi. Paljud naudivad "puitlobudikus" aguliidülli ega taha Mustamäed võimaliku elamis-,olemiskohana ettegi kujutada. Mustamägi on omamoodi. Kauplused, kohvikud, ka inimesed on Mustamäe nägu. Ja eks nii see olema peabki. Mina olen olnud Mustamäe vastu pisut karune, küllap pole me piisavalt ühte nägu. Aga Mustamäel on asju. Asju, mida ma varem pole osanud näha. Kui maailmapilt laiemaks käriseb, hakkavad narmendavate äärte tagant terendama ka asjad, mis varem varjule jäid. Nii vist läks minuga, sest olen Mustamäe aaretest lugu pidama hakanud.
Õhtustel jalutuskäikudel olen avastanud huvitavaid korterelamuid, nagu näiteks see kellaga nurgamaja, tõenäoliselt 1980 - 90. aastatest. Enn Põldroosi mosaiik TTÜ fuajees, Mustamäe vanimas osas paiknevate paneelmajade otsaseinte pannood ja minu lemmik - Leo Rohlini keraamiline kompositsioon hoonel Sütiste teel, ehk kunstide süntees, ehk avaliku ruumi näitus on mulle sümpatiseerinud juba pikemat aega. Selle erakordselt nõukaaegse väljanägemisega poe leidsin hiljuti Akadeemia teelt. Kas pole tekstiilist varikatuste imitatsioon poekese vitriinakendel mitte võluvalt nostalgiline. Samuti kiindusin hetkega modernistliku kortermaja glasuurplaatidesse. Ja muidugi põnev Tehnikaülikooli kompleks. Nahast retrokogu paikneb samuti Mustamäel ja tundus teemaga suurepäraselt haakuvat. ARSi ja muud päritolu rahataskud ning dokumendikaaned on taas läbinisti nõukanostalgilised ja esteetiliselt päris sümpaatsed. Tänapäeval jällegi hinnas nahkesemete omanikuks saab eelnevate põlvkondade asjades tuhnides tasuta või vintage poodidest kalli raha eest. Pildil olevast valikust on minu isiklikuks lemmikuks inimfiguuridega nahkkaantega märkmik, mis kuulus 1970. aastail minu ema tudengiarsenali. Lisaväärtusena võluvate kaante kõrval on selles nii tsitaadid armastusest kui ka aukartustäratavalt tihe tunniplaan.
