Kohtasin üht head tuttavat kesk Balti jaama tunnelit, mil tema tõttas ühes ning mina teises suunas. Juhuse tahtel ristusid meie teed täpipealt viiulit mängiva tunnelimoosekandi kohal. Me seisime seal mõnda aega vesteldes, meie dialoogis leidus pisut nukrust, mõtlikkust ning mrelikkustki. Mõlemas suunas aina ruttasid mööda kümned ja kümned võõrad ning tunnelimuusik aina mängis ja mängis kurblikku viiulimuusikat, mis rõhutas suurepäraselt draamat meie vestluses. See oli omamoodi võluv ja kummaline situatsioon, meenutades stseeni mõnest Euroopa filmist. See oli ka väga sügisene episood - sallidesse mähkunud inimeste saapataldade alt lendles vettinud puulehti tunnelisse laiali, oli hämar ja oli juba november!
Vaikus siseneb juba ka päeva.
Vahin hämarusega tõtt,
koorin poolkäsikaudu kartuleid.
Hingedele olevat vanasti
värsket liha pakutud.
Panen lihapallid ahju.
Söön üksi lambivalgel.
Üksi oma hingega.
T. Õnnepalu
No comments:
Post a Comment