Kevad???

Ilmataat tundub olevat segaduses ja samuti mina - ühel hetkel paistab päike, lumi sulab ja õhk kumiseb kevadest, järgmisel hetkel on ilm külm, hall ning porine....siis hakkab rahet sadama, 5 minuti pärast sirab taas päike, vaid maas hääbuvad rahekamakad lubavad uskuda, et hetk tagasi neid ohtralt alla sadas. Peale järjekordset päikselist kevadpäeva ärkad hommikul ning aknast välja kiigates avastad lumise hoovi koos jõuluhõngulise lumesajuga...Saa sa siis aru, mis aastaaeg täpselt on. Selline olukord ei ole kuigi inspireeriv. Näiteks täna hommikul 6.30 toast välja astudes avanes selline vaatepilt:

Päev muutus aga taas rohkem kevade nägu:

Taoline frustreeriv olukord õues paneb lohutust otsima vanadest fotodest, mis KEVADEL üles võetud. Kolm aastat tagasi oli aprillis küll juba kevad mis kevad...pildid kõige viimasest kevadest Pärnumaal:

Vana ait. Väike maja selle seinal ootamas uusi elanikke.

Vana ait oli üks põnev koht.

Igal kevadel ehtisid kraavid end varsakapjadega.

Sirelipõõsad vana talli ees täituvad peagi õitega.

Eelmises postituses sai alles kilgatud, et päike ja päike! Õigust rääkisid vanad eestlased, kui enne õhtut hõiskamast manitsesid.

Päike!

Kuis sa nii võimsalt tuled minu üle,

oh kevade! Kui laps, kes haige, väike,

ma nutan, naeran, hõiskan: Päike! Päike!

M. Under

Lõpuks ometi päike!

Riia vol.3

Lõpetuseks nägin Riias "rammusat" arhitektuuri ja toredaid lätlasi:

Riia vol. 2

Nägin Riias äriasutuste toredaid märk-silte:

Nägin romantilisi laternaid ja lipuhoidjaid:

Järgneb...

Riia.

Neljapäeval ma tööl ei käinud, hoopis Riias :) Seal nägin ma palju huvitavaid maju ja põnevaid tänavaid:

Kassimaja.

Nägin kirikute torni tipus kukkesid:

Disainerite loomingut:

By Prada :)

Kohustuslikke vaatamisväärsusi:

Järgneb...

Koerad, preeriakoerad.

Minu kõrvu jõudsid kuuldused, et Mustamäel Zoo Planeti poes saavat näha skunki ja pesukaru ning muid ulmelisi loomi. Minu vana unustav pea nullis ära kõik katsed seda poodi külastada kuni tänaseni, mil ma tõesti võtsin kätte ja läksin. Pood oli väga huvitav, veetsin seal tubli tunni. Lisaks loomadele leidus seal veel mustmiljon vidinat kõikvõimalikele lemmikloomadele. Hirmus kahju, et mu rottide silmad selle asutuse avamist ei näinud, küll oleks nende korter siis rikkalikult sisustatud olnud.

Kui aga poe asukatest rääkida, siis kodanik skunk lihtsalt põõnas kogu selle aja oma majakeses, ega hoolinud põrmugi sellest, et mina teda kaema olin tulnud. Nii et haisulooma ma otseselt ei näinudki, tuleb uuesti minna. Pesukarud demonstreerisid end mulle küll. Vist selgitasin välja ka nende nimetuse tagamaad. Nimelt käsitlesid nad esikäppadega üliosavalt kõike, mis maas leidus, hõõrudes leide pihkude vahel. Toiming sarnanes kangesti inimese poolt sooritatavale pesemisliigutusele. 

Nüüd aga kõige ehedam emotsioon - avastasin loomakesed nimega preeriakoerad. Orava suurused tegelased meenutasid korraga nii oravat kui kobrast kui tšintšiljat ja olidki tegelikult närilised, mitte koerad. Kuna poes oli fotoaparaat keelatud, pidin raske südamega loobuma pildistamisest. Leidsin preeriakoertest mõned fotod internetist:

Samuti pidin võitlema tungiva vajadusega kõik aedikus olevad pisilased otsekohe ära osta ja koju viia (sooviga võidelda aitas ka loomakeste soolane hind), sest midagi nii armast kui need tegelased on raske leida. Kui teised kaubaartiklid ülbelt põõnutasid, tegid päevase eluviisiga preeriakutsad endale usinalt reklaami. Loomakesed siblisid kentsakalt-pontsakalt ringi ja kui inimesed nende aediku kohale kummardusid, tõusid loomad tagakäppadele, võites imearmsa näoilmega koheselt uudistajate südamed. Poe õnnelikud töötajaneiud said kutsasid lõpmatuseni sülle võtta ning neid kõhu alt sügada. Ma olin  ülikade :) Rõõmsameelsed ja seltsivad preeriakoerad võlusid mind lootusetult ära, samuti muutsid nad päeva kõvasti ilusamaks :)

Kevadine laupäev.

Ühel päeval ma äkitselt avastasin, et paar viimast kuud kestnud suur hall on otsa saanud. Küll see oli ilus hetk. Ainult, et hommikuse tööle hilinemise korral ei õnnestu enam pimeduse varjus kohale hiilida :) Aga see on väike hind arvestades, et kolepime talv hakkab vist tõesti lõpuks taanduma.
Laupäeval ma uitasin Nõmmel päris mitu tundi. Alustuseks kimbutasin suusatajaid, koperdades mööda nende radu. Kuid kuna Nõmme mets on hetkel muutunud üheks suureks suusarajaks, pidime suusatajatega teeradu siiski sõbralikult jagama ning õnneks saime sellega ka hakkama :)

Nõmme majade vahel jalutamine oli väääga mõnus:) Kõik kuidagi sillerdas sooja päikese käes. Olemise muutis eriti kevadiseks ühest hoovist kostev sae hääl. Minu lapsepõlvekodus seisis künka otsas suure kettaga saag, mis kevade saabudes talvistest katetest lahti päästeti ning käima tõmmati. Sama toimus ka naabertaludes, kuna sae peenikest tämbrit ning tükeldatava puidu lõhna oli terve ümbruskond täis. See oli alati kevade tunnuseks :) 

Tegelikult oli Nõmmele minekuks üks konkreetsem põhjus ka. Nimelt avastasin, et  mul ei ole ühtegi adekvaatset fotot Glehni lossist, ega ole ma selle paekivist pinda ka kaua oma käega katsumas käinud.

Ega mulle antud mõis eriti ei imponeeri. Keskaegset linnust meenutav ehitis mõjub kuidagi süngelt ja pole teine eriline iludus ka. Kujutluspilti ringi tippivatest peenetest prouadest on suhteliselt raske luua. Liivase pinnasega männimetsas kõrguv loss tundub erinevat tugevalt  romantilistest häärberitest. Aga neil olla olnud seal palmimaja ja puha. Siin piltki ("Eesti mõisad"):

Ise jäädvustasin ka mõned kaadrid: