Ilmataat tundub olevat segaduses ja samuti mina - ühel hetkel paistab päike, lumi sulab ja õhk kumiseb kevadest, järgmisel hetkel on ilm külm, hall ning porine....siis hakkab rahet sadama, 5 minuti pärast sirab taas päike, vaid maas hääbuvad rahekamakad lubavad uskuda, et hetk tagasi neid ohtralt alla sadas. Peale järjekordset päikselist kevadpäeva ärkad hommikul ning aknast välja kiigates avastad lumise hoovi koos jõuluhõngulise lumesajuga...Saa sa siis aru, mis aastaaeg täpselt on. Selline olukord ei ole kuigi inspireeriv. Näiteks täna hommikul 6.30 toast välja astudes avanes selline vaatepilt:
Päev muutus aga taas rohkem kevade nägu:
Taoline frustreeriv olukord õues paneb lohutust otsima vanadest fotodest, mis KEVADEL üles võetud. Kolm aastat tagasi oli aprillis küll juba kevad mis kevad...pildid kõige viimasest kevadest Pärnumaal:
Eelmises postituses sai alles kilgatud, et päike ja päike! Õigust rääkisid vanad eestlased, kui enne õhtut hõiskamast manitsesid.
Päev muutus aga taas rohkem kevade nägu:
Taoline frustreeriv olukord õues paneb lohutust otsima vanadest fotodest, mis KEVADEL üles võetud. Kolm aastat tagasi oli aprillis küll juba kevad mis kevad...pildid kõige viimasest kevadest Pärnumaal:
 |
| Vana ait. Väike maja selle seinal ootamas uusi elanikke. |
 |
| Vana ait oli üks põnev koht. |
 |
| Igal kevadel ehtisid kraavid end varsakapjadega. |
 |
| Sirelipõõsad vana talli ees täituvad peagi õitega. |
Eelmises postituses sai alles kilgatud, et päike ja päike! Õigust rääkisid vanad eestlased, kui enne õhtut hõiskamast manitsesid.
No comments:
Post a Comment