Põltsamaa linnas asuv Uue-Põltsamaa mõis eraldus 18.sajandi lõpul Vana-Põltsamaa mõisast/lossist ja nii kerkiski kõnealune barokne ühekorruseline härrastemaja. Oma hiilgeaegadel kuulus mõis Lilienfeldidele ja riigistamisjärgselt seadis end peahoones sisse Põltsamaa Reaalgümnaasium, viimane tegutses seal kuni 1980ndateni.
Kaasajal valitseb Uue-Põltsamaa mõisas tühjus ning hoone on kaunikesti lagunenud ja pragunenud. Sellise teadmisega mõisasse väliuuringute tegemist katsetama minnes ei osanud oodatagi, et see maja on tõeliselt awesome!!! Kui pimedas ja rõskes hoones taskulamp sisse lülitatud sai hakkas maja oma aardeid tasapisi paljastama: toretsevad kahhelahjud, vanikud, rosetid, tahveluksed ja uskumatult pikk anfilaad. Seda kõike ümbritsesid koorunud ja luitunud värviga seinad, tuhmunud laed ning tolmused põrandad. Kui ebamaine!!! Ja kui vastuolulisi tundeid tekitav. See lagunenud hoonetele ja esemetele omane aura on midagi erilist - justkui joonistuksid ruumis hõljuvas tolmus välja kunagiste elanike figuurid, nende aeg on niivõrd lähedal ja tajutav. Restaureeritud hoones enam mitte...
Anyway...järgneva paari päeva vältel paljastus värvikihtide alt igasugu huvitavaid asju, näiteks erinevaid mõisaaegseid seinamaalinguid, sajandivanuseid tapeete ning vahvaid ajalehti 1930ndatest. Minu tagasihoidlik profaanne hinnang aknadetailidele lubab needki paigutada vähemalt eestiaegsesse perioodi. Siit tuleb nüüd fotojoru, mis sama pikk kui mõisa anfilaad. Loodan, et kehvakese kvaliteediga fotod suudavad veidigi edasi anda minu emotsiooni:
 |
| Trepil on väikesed veerennid libisemise vastu |
 |
Sajandivanune tapeet
|
 |
| Eestiaegne ajaleht tapeetide alt teatab, et franz-josefi allikavesi korraldab seedimist |
 |
| Suu ja kurgu hügiena heaks... |
 |
| Võluv kohviku reklaam 1931.a ajalehes soovitab lauale panna kulitscheid |
 |
Tagasihoidlik laerosett nõukaaegse lühtriga
|
 |
| Pisut hilisemat rariteeti mõisast: pioneeri pühalik tõotus |
 |
| Põltsamaa |
 |
Meie öömaja naabriks oli selline majake
|
