Sunday, December 28, 2014

Ilu päästab maailma

1917. aastal pildistatud tütarlaps on tõenäoliselt juba igavikku kadunud, tema ilu aga jääb.
 


Monday, December 22, 2014

Vaba päev

Eksamid on läbi, pool bakatööd valmis kirjutatud ja ära kaitstud: koolivaheaeg!! Täna on üle pika aja selline vaba päev, mil ei ole tarvis kuhugi tormata, kellelegi helistada, midagi kokku leppida, millegi unustamise hirmus märkmiku järele haarata( kasutan jonnakalt vanakooli pabermärkmikku and proud of it!), ega öösel unega võideldes akadeemilise kirjutise väärilisi lauseid punnitada. Täna juhtus olema ka piisavalt ilus lumine talveilm, et riputada õlale fotokas ja minna jalutama ning näitusele. 
Piparkooginäitus toimub järjekindlalt ka sel aastal, ikka Disainigaleriis. Kui eelmisel talvel vorpisin valmis kõik viimased kooliasjad umbes 50 tunnise ärkvelpüsimise hinnaga ning pärast seda ammutasin jumalteabkust veel jõudu küpsetada mõned uksed (muidugi tahtis põsk iga 10 minuti järel vägisi vastu jahust lauda prantsatada), siis sel aastal ohverdasin kogu detsembri bakalaureusejumalale ning osalesin Piparkoogimaanial vaid külastajana.

Tuesday, December 9, 2014

Rullin sukad alla ja tantsima...

...nii laulsid tüdrukud 1920. aastatel. Allarullunud sukad vanadel fotodel ilutsevate tütarlaste jalas polnud sugugi kogemata lönti vajunud, vaid meelega säherduseks rullitud, et moodsal kahekümnendate naisel oleks mugav näiteks hoogsat charlestoni kepsutada. Ja pandlaga kinnituv riba tekkis kingale samuti just sel ajastul praktilistel kaalutlustel: ikka selleks, et jalavari moodsaid tantse vihtudes jalast ei lendaks. 
20. sajandi algul arenev hambahügieen muutus kättesaadavaks rahakatele kodanikele: kui kesise kukruga daamid fotosilma ees huuled koomal hoidsid, said jõukad naisterahvad poseerides lubada ka naeratust kui staatuse sümbolit.
Daamide kurikuulsat sagedast minestamist ei põhjustanud vanasti sugugi üleliia peene ja õrna naisehinge valulik empiirilisus, vaid hoopis korsett, mis siseelundid sandistas. Seetõttu valitses noore neiu abiellumisel lisaks rõõmule peres ka kurbus - kas noorik jääb sünnitusel ellu?
Korsetitu naistemoe pioneer Coco Chanel olla 1920. aastatel legendikohaselt armukese jahil kogemata uinunud ning päikese käes jumekaks kõrbenud, mille naine hiljem enesekindlalt taotluslikuks tembeldas. Nii olla alguse saanud päevitamine kui moeröögatus: varem ei pidanud rikkad põllul rügama, millele viitas hele nahatoon. Nüüd aga kõneles just päevitus sellest, et oli piisavalt raha ning vaba aega päikese käes jahiga seilata ja niisama vedeleda.
Peale esimest ilmasõda oli suur osa mehi otsa saanud või vigaseks jäänud, ehk seetõttu saavutas ka daamide jäägitu sümpaatia tummfilmide ilusmees Rudolf Valentino. Sedavõrd jäägitu, et kui vaeseke 31 aastaselt teise ilma suundus, sooritasid naised massiliselt enesetappe. 
Aga need, kes Rudolfi surma üle elasid pidutsesid edasi, kandsid vägagi paljastavaid ja sädelevaid kleite, kuulasid džässi, suitsetasid elegantseid sigaretipitse kinnastatud sõrmede vahel hoides ning puuderdasid nina hurmavate art deco stiilis toosikestest. Muidugi see vähemus, kes seda kõike endale lubada sai, kuivõrd suuresti valitses tol perioodil vaesus. 
Seda kõike ja palju muud huvitavat kuulsin laupäeval Kumus art deco kleidinäitust väisates. Nimelt juhtusin kohale saabuma Gerly Tinni ekskursiooni ajaks ja liitusin kuulama tulnud massidega. Palju põnevat naiselikku kraami ja tunnustus minu lemmikule Hercule Poirot`le: nimelt olla see ainus ajastutruu sari ilma kostüümikunstnike isiklike stilistiliste tõlgendusteta- you rock, Hercule! 

Allarullitud sukad
Ajastu mõjus laastavalt paljudele loomaliikidele, kasutades massiliselt nahka ja karusnahku
Tema sai endale naeratust lubada
Rudolf Valentino: üks ja ainus
Vahetatavad kontsad
Napp kleit
Herc

Rudolf siit, Herc sealt.

Saturday, December 6, 2014

Kuidas eestlased endale liignimed said

Pisut toredat juttu selle kohta, kuidas eestlased 19. sajandil endale perekonnanimed olla saanud ning missuguseid õpetusi neile selleks jagati :

Perekonnanimede panekut pidas kubermanguvalitsus nii tähtsaks, et isegi ajalehtedel võimaldati sellekohaseid õpetusi jagada, samal ajal kui talurahva pärisorjusest vabastamisest kirjutada ei lubatud. Nii annabki O.W. Masing oma "Maarahva Nädala-lehes" 1822.aasta 51. numbris talupoegadele nõu:

"Ei taha see kogunisti sünnis olla, et kaks ehk kolm wenda igaüks enesele ise nime võtavad, nõnda kui mõned on hakkamas, et vanem wend ennast Kuuseks, teine Mihkelsoniks ja kolmas Storchiks nimetab. See ei lähe kogunisti korda, sest et sest aegamööda segadust tuleb. Kõik kolm on ühe isa lapsed ja peab neil kõigil selle pärast üks ja seesama liignimi olema, mis nende suguseltsile igaveseks päriseks jääb, nõnda kuidas kõiges maailmas kõiksugu rahvas seda tarvis tundunud viisiks võtta, et sugulaste päranduse korral kõik segadust ja vaidlemist tuleva põlve rahva ja oma suguseltsi vahel keelda. Neid Mihkel-, Peeter-, Karel- ja Johansonisid ja muid –sonisid on maailm ju ammustki üleliiastegi täis, et neid küll mitte enam tarvis oleks pääle kasvatada ja segadust veel suuremaks teha, kuidas ta ju nüüdki on, et kui ühest Johansonist räägitakse, mitte ilma tähenduseta aru pole saada, missugusest Johansonist jutt on. Talunimedest võib küll mõnda hääd nime pärida (saada) nõnda, et kui keegi Kammara Mart ehk Silla Toomas oleks, siis võtaks ta talukoha nime enesele liignimeks ja oleks tema siis Mart Kammar ehk Toomas Sild. Ehk kui seda ei taha, siis võtku ta enesele ühe või teise looma ehk looduse nime, nõnda kuidas seda kõige muu rahva seas kuulukse…" 
*
Teoorjuse algaastail anti inimestele nii palju vabadust, et lubati igal ühel omale nimi valida. Paljudele osutus see väga raskeks ülesandeks. Üks vanamees tahtis nimevalikust
loobuda, öeldes: „Ma suren nii kui nii varsti ära.“ Pandigi talle siis nimeks Masuren. 
 *

Keegi mees soovind omale nimeks Rotemann, kuid et tal endal polnud aega nimepanekule ilmuda, palund ta üht teist meest see asi õiendada. Et see aga just ise oli nimevalikuga hädas, võttis ta omale teise mõeldud nime Rotemann, sõbrale pani nimeks hoopis Lokspüks. Alles hiljuti olla selle nime omanik endale Lepik nimeks võtnud.
 *
Keegi mees kahelnud ka kaua nime valikuga. Kirjutaja kiirustand teda siis: „Schnell, schnell.“ Mees siis oligi võtnud endale Schnell nimeks. (Kuusalu kihelkond, Adolf Krönström, 27 a.)
 *
Nimede panemise ajal sai see, kes mõisale meeldis, omale ilusama nime. Kes aga oli hakkajam ja vastik, sellele otsiti ka sellekohane nimi (Juhan Peebu)
 *
Traksi nime sai jutustaja isaisa omale koha järele, sest koha nimi oli Traksi. Väärnimede panemise ajal küsitud temalt mõisas, mis ta nimeks tahab. Tema ei ole teadnud, pandudki siis koha nimi. Nurga-nimelise peremehe käest küsitud, mis ta omale nimeks tahab. Tema öelnud: ”Ei mina tea, ma sääl nurga pääl olen” - “Noh, siis Nurk!” Pandudki Nurk kirja. (Simuna kihelkond, Jüri Traks)
 *
Nimede panemise ajal aeti kõik mõisa ja härra hakkas panema, kõik hundid ja karud, pillid ja torud, mis siis kellegile nimeks anti. Rumalate nimede andmist ei ole küll kuulnud.(Kõpu kihelkond, Jüri Martinson, 80.a)
 *
Priinimede panemisest kõnelenud jutustajale tema vanaisa järgmist: täieealised mehed käsutatud ühel päeval mõisa kokku ja kästud igaühte omale nime võtta, mida keegi soovib. Rahvas soovinud, et härra ise neile nimed paneks. Selleaegne vallakirjutaja olnud keegi Johanson, kes puudulikult maakeelt osanud. Härra annud neile siis ka selletõttu kõik saksakeelsed nimed. Nimi öeldud ette, kirjutatud siis tähe peale kojuviimiseks. Jutustaja vanaisa talu asunud oja kaldal ja temale antud nimeks Bach. Kodused arvanud, et see sõna „pauh” muud ei tähenda, kui teisele puuga „pauh” pähe lüüa. Kodu jõutud otsusele, et see nimi väga alam on ja seda võtta ei sünni. Mõne nädala pärast aetud valla rahvas uuesti kokku, nimesi kinnitama ja kes nendega rahul pole, uusi võtma. Jutustaja vanaisa pole ka oma nimega rahul olnud ja siis antud talle uus nimi: Wendelin. Suure-Jaani kihelkond, Jaan Vendelin, 89 a. (1926)
 *
Nimede paneku ajal aetud rahvas mõisa. Härra küsinud ühelt minu esiisalt, et mis nime sa tahad, kas sul mõni asi või puu ehk on? See vastanud, et üks kuusk on õues. Sellest pandudki temale nimeks Kuusk. Minu vanaisa oli veel Kuusk, aga isa oli juba Kuusik ja mina ka olen Kuusik. Üks vana peremees oli Jaan, selle poeg oli Juhan, siis Jaan ja nüüd on Tõnis. Olin umbes 8-aastane, kui see kuusk ümber kukkus, ta läbimõõt oli 4-5 jalga. Kõpu kihelkond, Tõnis Kuusik, s. 1872 a. (1926)

Fotol on minu vanaema oma pere ja cooli autoga. Vanaema sai abielludes liignimeks Kuum - antud perenime tekke kohta minul andmed puuduvad.

Saturday, November 22, 2014

Suur hall

Kõik värvid kadusid üleöö, vaid erkpunased pihlakakobarad kõlguvad jonnakalt keset suurt halli. Veest raske esimene lumi tungib sallisilmade vahelt kaelale, kleepub juustele ning ripsmetele. Ebameeldiv, mõtleb läbi linna tõttav täiskasvanu; parkidesse ja hoovidesse kerkivate poriste lörtsimemmede rõõmsad autorid arvavad teisiti. Tundide ning poognate viisi vanu Sirpe ja Vasaraid Rahvusraamatukogus: väsitavalt punapropagandistlikud, aga pealkirjad "Pole põhjust rahuloluks", "Kuidas edasi ja kuidas paremini", "Veel neegriooperist" jt. tirivad suunurgad ülespoole. Kirjutamist nõudev bakatöö... Ent kuniks jätkub toredate sukkpükstega häid sõpru, ei ole kõik veel kadunud :)

Saturday, November 15, 2014

Õisu

Viljandimaal asuv Õisu (saksa keeles Euseküll) mõis rajati 16. sajandil. 18. sajandil sai see von Siversitele ja jäi kuni Eesti Wabariik 1919. aastal mõisa neilt võõrandas. 18. sajandil sai mõisakompleks ka esinduslikult välja ehitatud - ühekorruselise kõrgel soklil härrastemaja ja kõrvalhoonetega, viimastest huvitavamad on kaarjad tall-tõllakuur ja ait, mida kaunistavad pilkupüüdvad nikerdatud kapiteelidega puidust sambad. 19. sajandil peahoonet pisut muudeti, ühel fassaadil asendus kaarfrontoon kolmnurkfrontooniga portikusega. Siin asub põhjalik kirjeldus Õisu aadlikantsi ajaloost ja kaunist mõisapargist. Kirjutise andmetel paiknesid kaks barokset marmorkuju Prudentia ja Justitia algselt tõenäoliselt pargis, osad targad inimesed arvavad, et need olevat hangitud siiski portikuseääri kaunistama, kes teab. Igatahes ei olnud meie kliima marmordaamide vastu kuigi lahke ja nüüdseks on nad siseruumidesse kolinud. 
1920. aastal asus mõisa härrastemajja põllumajanduskool, praegu on mõisamaja eraomanduses ja selles tundub tegutsevat kultuurimõisa laadne asjandus. Siin veel artikkel Postimehest, kust pärinevad ka T.Tuule kaks fotot.
Foto: T. Tuul, Postimees
Justitia ja Prudentia....
....asuvad nüüd siseruumides
Ennistamisel mõisa puukuur
Kuur 1936. aastal
Kotka suhet ahju ja laega mina seletada ei mõista :)
Astmeliselt Õisu järveni laskuv mõisapark
Kaarja majandushoone...
...toretseva kapiteeliga sammas. Foto: T. Tuul, Postimees