Tuesday, November 29, 2011

Seitsme maa ja mere taga...

...kõrgunud muinasjutulossid nägid välja tõenäoliselt samasugused nagu Laitse. Keskaja-hõngulisse lossi sisenedes hakkab kujutlusvõime kiirelt tööle - silme ette joonistuvad koonuspeakatetega punapäised printsessid, õuenarrid, hobustel ümber lossi kappavad ning akna all serenaadi laulvad uljad rüütlid. Neogooti stiilis Laitse lasi 1892. aastal ehitada Natalie von Uexkülli poeg Woldemar, seestpoolt sai mõis aga ümber ehitatud juba esimese Eesti vabariigi ajal, seega kaasajal miskit algsest siseplaneeringust säilinud pole.
Juba enne peauksest sisenemist saab imetleda pea kohal laiuvat maalitud tähistaevast, edasi  avaneb taimeornamentide ja jänestega sinipunane vestibüül ja värviküllane saal. Meie kiire suvine sissepõige lossi kivivõlvide vahele rohkem avastada ei lubanudki. Jääbki edaspidiseks ka midagi :)
Õun näikse olevat Laitsele omamoodi sümboliks. Praegusel mõisarahval on oma lipp..samuti õunaga.


Saal. Vahel on vajadus profikaamera järele lausa karjuv.
Selle pildi vestibüülist näppasin ajakirjast "Kroonika kodu-eri"
Laitse kandis oli suur suvi :)
Selline foto lossist aastal 1905 ilutses raamatus "Eesti mõisad".

Tuesday, November 1, 2011

Ühe väikese tüdruku salmik.

Aastad 1941 - 1943. Üks umbes 10.aastane tütarlaps pidas salmikut (tundub, et isegi lehed kahest erinevast salmikust on peidetud ühtede vanade kaante vahele), nagu sellel ajal kombeks oli - sellel ajal ning aastakümneid hiljemgi veel :)

Küll see Linda nimeline neiu oskas imearmsaid tüdrukuid joonistada! :)