Muutun fragmentaarseks

Aegajalt saab inimestel villand oma vanadest asjadest: tööst, elukohast, autost, jalgrattast, teistest inimestest, millest iganes. Neil ei pruugi midagi hädagi olla, lihtsalt hing õhkab uue ja teistsuguse järele. Nii sai minul pärast viit aastat oma blogist villand. Ütleme nii, et see päevik sai täis. Sai kaanest kaaneni täis kirjutatud viimase viie aasta sündmusi, elamusi ja juurde sai kleebitud palju pilte. Nüüd on aga aeg võtta uhiuus puutumata päevik ja kirjutada sellesse esimesed read. Ma teen seda siin:

Fragmentaarne 

Uus päevik ei saa tegelikult olema märkimisväärselt erinev esimesest. Jätkuvalt kavatsen kirjutada selles sündmustest ja elamustest ning kleebin pildid kah juurde. Endiselt saab selles juttu olema kõiksugustest (vanadest) asjadest, nagu eelmiseski. Lihtsalt, kui päevik saab täis, siis saab see täis ja tuleb võtta uus. Uus ja valge ja puhas. Ja loodan, et teie, kes te ikka ja jälle siia tulite, tulete ka minu uut päevikut lugema! Näeme! Side lõpp.

Sometimes people get tired of their old stuff. There might not be anything wrong with any of those things, you just yearn for something new and fresh. So I got tired of my blog. Lets just say, my web diary got full from cover to cover. Now it´s time to take a brand new, white and shiny one and make a first entry. So I did, click the link above. My new web diary is not actually going to be that different from this one. I am still going to write about all kinds of (old) tings and add some pics. Just when a diary gets full, it gets full and that´s all there is to it. So I hope, that all of you, who visited this blog, will visit my new diary as well! See you! Over and out. 

On aeg

Aeg on värskest kartulist ja mustikatest parkunud käed puhtaks leotada,

putukatest puretud ning kõrrelistest kriimulised sääred terveks ravida,

päikesest pleekinud juuksed ära kammida,

paljajalu lippamisest rohelised varbad sukkadesse peita,
telk ja magamiskott kõige kõrgema seinakapi kõige tagumisse nurka paigutada!

Aeg on ka uuesti koolipinki istuda. Selles postituses oli kool küll äsja läbi saanud, aga lapsepõlv nõuab pikendamist ja nii ma alustasin värske magistrandina jälle rasket teed hariduseni.

Aeg on tõdeda, et taas on üks suvi läbi saanud.

PostEKApolüptiline

PostEKApolüptilise lõpupeo korraldas üliõpilasesindus tähistamaks järjekordse õppeaasta lõppu ja taaskordsete lõpuaktuste mahapidamist. Pidu on peetud, muusika lakanud, viimasedki õlletopsid ja suitsukonid põrandatelt koristatud ning peoruumidest saanud jälle ontlikud klassiruumid. Klassiruumid, mis jäänud ootama uusi võimalikke üliõpilasi, kes loetud päevade pärast sisseastumiskatsetele ilmuvad ning heal juhul kolme aasta pärast samuti lõpuaktusel istudes postEKApolüptilist tunnet kogeda saavad. Kolm aastat tagasi sukeldusin minagi suhteliselt pea ees sellesse lakkamatusse ringlemisse ja möödunud neljapäeval astusin sellest välja. Õigemini pisteti dokustaat pihku ja lükati aplausi saatel välja. Ja nüüd, postEKApolüptiliste varemete vahel uidates kummitab ikka see klassikaline mõte: mis saab edasi?

Maiõhtu

Juhuslik avastus,

et piim on riknenud,

kuid homne on määratud hukule

piimaga hommikukohvita,

viib lähima keldripoe trepist alla.

Kelluke ukse kohal

kumiseb ikka veel,

kui seisan keset väikest umbset maailma

ja silmitsen käsikirjas hinnasiltide taga

reastuvaid imetabasusi,

mida ei saa ühestki hüpersupermarketist.

Kõnnin mööda hämarduvat tänavat,

kotis piim ja pihus suur kummaline sefiir,

mida ei saa ühestki hüpersupermarketist,

ei raatsi veel koju minna,

sest vanade puitmajade mustendavates silmakoobastes

kangastub mingi heatahtlik omaksvõtt

ning õhku on nii kerge kanda,

nagu kiiruga varna ununenud salli

ei vajaks ma enam iial!

Eile koolis

Eile valitses koolimajas mõningane elevus, sest kooli tulid kaks uut tüüpi ... ferro- ja ambrotüüp. Nimelt täitus üks õpperuumidest terveks pikaks pärastlõunaks fotokeemia uimastavate aroomidega, vaadata sai kõiksugu vanu fotosid ning klaasnegatiive; vaadata sai ka kõiksugu uusi fotosid ja klaasnegatiive, mis nägid välja nagu vanad. Ja mis peamine, võimalik oli lasta endast ajaloolistes tehnikates fotosid teha. 
Kõik see oli niivõrd põnev ja vinge, et stress ja muud pained ununesid sootuks. Paraku tekkisid uued hingehädad ka asemele, sest ferrotüüp ehk plekitükile manatud kujutis on ühe naesterahva vastu halastamatu. See menetlus joonistab mõnuga välja kõik kortsukesed ning iluvead ja lisab omalt poolt neid kamaluga juurdegi. Ambrotüüpi ei söendanud enam proovidagi, ehkki see, klaasile tekitatud kujutis on naishinge füsiognoomia vastu pisut leebem. Siit järeldub, et polnud need sajakonna aasta tagused inimesed nii vanad ja koledad ühti, nagu sageli arvatakse. Neil lihtsalt puudus võimalus end ilusaks pildistada ja vajadusel tulemus veel Photoshopis üle käia. 
Koos fotopärastlõunal osalenud tüüpidega läksime näituse avamisele, ambro-ja ferrotüübid jäid koolimajja tahenema. 

Kreeka pähklipuu? Lina?

Erinevalt tuhandetest ja tuhandetest inimestest ei ole vanajumal mulle rohenäpluse geeni kaasa pannud. Taimed mulle meeldivad ja minu kodus on neid alati leidunud, aga hoolitsenud on nende eest ikkagi teised inimesed. Nagu minu kadunud vanaemagi rõhutada armastas, ei teadnud ma iial peenarde asukohta, mil rohida oli vaja; küll aga olin esimene valmivaid vilju mugimas. Nii see oli, rohimine oli hirmus piin ja niigi lühikeste suvekuude suurim pekkikeeraja. Aga nüüd on mul taim, mille pärast ma hirmus elevil olen. Miks?

Kõik algas sügisesel koolireisul Viljandimaale, mil me, kui mälu mind ei peta, Karksi linnusemäel turnimas olime. Seal paikneva kiriku ees kõrgusid mingid tundmatud puud ja maas vedelesid nende veelgi tundmatumad saadused. Levisid jutud, et tegemist olla Kreeka pähklitega, aga keegi ei kippunud seda tõsiselt võtma. Seejärel kinnitas üks kooli õppejõud, et need tõepoolest on Kreeka pähklid ja seda jäid loomulikult kõik uskuma. Sest kui üks kõrgesti lugupeetud professor ütleb, et need rohelised pallid, mille otsas me siin, Eestimaa peal oma ketsidega tallume on Kreeka pähklid, siis küllap see tõsi ka on. Ja nii hakkasid kõik neid tundmatuid vilju endale kotti ja taskusse korjama, ka mina sain viie kleepuva rohelise munakese õnnelikuks omanikus. 

Kodus tagasi olles said kõik viis vilja mulda pistetud, muidugi eelnevalt sõnagi guugeldamata selle kohta, mismoodi peaks Kreeka pähklit üldse kasvatama hakkama. Ilmselt sel põhjusel ei järgnenud pool aastat ei kippu ega kõppu ja lootus kahanes üpris viledaks...kuni paar nädalat tagasi sigines ühte lillepotti mingi ennenägematu taimehakatis. Tekkis õhinat täis hüpotees, et üks vili tõesti idanes. Peagi istutasime veelgi kosunud "pähklipuu" ümber ja selle käigus tundus tõepoolest, et taimekese teises otsas on mingi kõvemat sorti kärakas. Tõenäoliselt oli tegemist ainsa õnnelikuga viiest pähklist, mis sai täiesti juhuslikult mulda pistetud õigel moel ning parajasse sügavusse, juhhei! Nüüd ta siis siin kasvab ja sirutab oma kaela päikese poole. 

Tegelikult on Kreeka pähkel paras külmavares, kes ei taha Eesti tingimustes hästi kasvada (kes pärast guugeldab, guugeldab paremini). Mõisnikud üritasid küll siin ja seal neid kasvama saada, aga suhteliselt tulutult. Mõned isendid siiski kohanesid ja kõrguvad nüüd meie maalgi. Paraku ei taha nad kliimaga endiselt piisavalt leppida, et vilja kanda. Seda haruldasem oli seista keset pähklivälja (neid oli tõepoolest lisaks veel ka palju) ja sellega saab lahenduse ka müsteerium, miks mina - mitterohenäpp - ühe taime pärast elevil olen.

Ps! Ühtlasi kasvab lillekastis (vist) lina. Kui mõni aeg tagasi lillekast üleöö rohetama lõi, selgus, et mingid müstilised taimed on end sinna tihedalt ja korrapäraselt kasvama sättinud. Kuna nende külvamist keegi omaks ei võtnud, hakkasime huviga ootama, mis edasi saab. Taimekesed arenesid kiirelt ning talupojatarkuse ja guugli abiga otsustasime need linaks kinnitada. Vanarahva targutusi maksab siiski tõsiselt võtta, eriti seda, mis tõmbab võrdusmärgi pika vastlaliu ja pika linataime vahele. Sest asjaolu, et lindudele pandud suvalised linaseemned actually kasvama läksid, saab seletada ainult selle pahaaimamatu vastlaliuga, mis vastlaööl Schnelli tiigil nalja pärast sooritatud sai.

Vareste filosoofia

Oled sa tähele pannud,

et teinekord peatuvad varesed oksal, 

mis on

kõige peenem,

kõige hapram,

kõige ebapüsivam

kuid kõige kõrgemal.

Sellisel oksal varesed

õõtsuvad,

vanguvad,

kõiguvad,

kuid püsivad ometi.

Varesed tunnevad elu. 

Anija

Harjumaal asuvat Anija mõisa käisin uudistamas juba paar aastat tagasi ja kirjutasin sellest siin. Sel suvel pääsesin sissegi, lausa nädala jagu mõisaelaniku luksuslikku elu maitsma. Tegelikult kujutas mõisaelu endast lubjatolmuseid palgeid ning maalingute vabastamist värvikihtide alt - skalpelliga ja üpris vaevaliselt. Seevastu hommikukohv mõisa romantilisel ajahambast puretud verandal ning pikk seelikusaba jõudehetkeil mööda mõisa treppe ja põrandaid lohisemas toitis aadlipreili fantaasiat piisavalt, unustamaks pigem talupoegliku päevatöö.
Õdusate interjööridega Anija mõisas oli hea -  http://anijamois.ee/

 

Detsember



Pärast kursuseprojekti (õigemini alles pool sellest) valmis kirjutamist/joonestamist ning kaitsmist  astusin taas ühiskonna liikmeks. Kui pärast pikki virtuaalmaailmas ja raamatukogudes veedetud nädalaid silmad jälle ilmavalgusega harjusid selgus, et novembrist oli saanud detsember, mis koguni hakkas juba lõpule jõudma. Kaks korda olid linnatänavad lumega kattunud ning kaks korda jälle paljaks sulanud. Ja inimesi tungles kõikjal nii nii palju, et pärast iga hädapärast poekülastust meenus vägisi üks Sartre tsitaat põrgust ja teistest inimestest. Detsember möödus kui silmapilk.

Jõulugrafiti

Mets näeb...

Kuidas ma end kunstilukku küpsetasin

Minu köögist sai paariks päevaks kunstniku/kondiitri ateljee, kus hiiglasliku jahupilve sees vedeles kõikjal šabloone, joonlaudu, piparkoogitainast, kääre, nuge, pabereid. Olla piparkoogikunstnik on kõige toredam kunstnikuks olemise vorm - esiteks on näituse kontseptsioon vabastanud loomeinimese igasugusest hirmust halastamatu kunstikriitika ees, teatav kööbaklus lisab taiestele sageli võlugi. Teiseks on untsu läinud artefaktidest vabanemine kunstniku jaoks lihtne ja maitsev :)

Selleaastane inspireeriv teema  "Kunstiajalugu"  täitis Disainigalerii kunstiklassika interpretatsiooniga. Mina jäin truuks arhitektuurile ja nii sündisidki kuus Eestimaa ust.

Work in progress

Ebaõnnestunud taiestest vabanemine on lihtne ja maitsev

Siin need ongi, naabriteks sarkofaagid ning sammaste terminoloogia.

Inspiratsioon.

Teised:

Oskuslikult teostatud Vasarely.

Ohhoo..Kunstihoone

Le Corbusierist pildistamata mööduda oleks kohatu.

Kes omas lapsepõlves raamatut "Suur Tõll", see teab :)

Ruumiline van Gogh

Te ju teate neid kunstnikke - nad ei suuda otsustada, kas sooritada enesetapp või korraldada pidu."

"Hercule Poirot"