Kuidas sada aastat tagasi hiiri püüti?

Näiteks sellise riistapuuga, mis kannab nime "Capito" ja mille leiutas Karl Bender 19.sajandi lõpul Saksamaal. Päris kavalalt välja mõeldud süsteem meelitab toidupala kasutades närilise alustuseks puurikesse,  mille rippluuk looma raskuse all koheselt kinni prantsatab. Närilise ainus võimalus kuhugi edasi liikuda on traattoru mööda üles ronida. Jõudnud aga ülemisele tasandile ootab loomakest salakaval jalgealune - plekkplaat, mis  alla vajub ning hiire veega täidetud anumasse kukutab. Samuti vinnab plaat niiviiis taas üles alumise puurikese rippluugi ja teekond märja haua suunas avaneb  uuele pahaaimamatule loomakesele. 

Jättes kõrvale koledavõitu otstarbe on tegemist üpris huvitava asjandusega. Karl Bender nokitses lõkse algul ise teha, 1896.aastal hakkas neid tootma aga Dotzheimis asunud suurmanufaktuur. Peagi sai leiutisest uus ja kuum tarbeese, mida tollases  ajakirjanduses koguni kui "sajandi suurimat õnnestumist" reklaamiti. Näiteks leidsin sellise reklaaminupukese aastast 1900.  Selles kuulutuses meisterdab "hiireuputisi" küll üks Briti manufaktuur, Karl Benderi Capitot toodeti Saksamaal aga aastani 1929.

  

Veel üks Capito saksakeelsest ebayst. Tükike Benderi patendimärgil olnud
inglipoissi.... 

...on ka minu Capitol säilinud.

Plekist veenõu on kaduma läinud

Aeg on nõudnud oma...

Mehhanism

 

Neil fotodel olev Capito pärineb tõenäoliselt ühest Harjumaa mõisast, kuhu see sajandivahetuse paiku tellida või välismaalt kaasa tuua võidi. Tundus paslik lisada siia ka vana foto, mis lebas hiirelõksuga samal pööningul. Kulunud foto vanaaegses riietuses naise ja riiulitäite pisividinatega ning vana hiirepüüdja eksisteerisid ehk kunagi koos omas ajas.

 

 

Ühe tooli lugu.

Kose-Uuemõisa mõisas leidus kunagi üks tugitool. Väike lilleline mööblitükk olevat asunud mõisaproua toatüdruku toas. Peale mõisa-aja lõppu lahkus tool koos toatüdrukuga mõisast ning elas edaspidi mitte enam nii luksuslikku elu. Tänasel päeval kaunistab seesinane tugitool uuenduskuuri läbinuna aga hoopis minu magamistuba :)

Kose-Uuemõisa aastal 1850.

Mis ajal selline tool valmistati, on hetkel pisut lahtine. Antiigistaatuse on see igal juhul välja teeninud ning loodan lähiajal ka täpse ajastu välja selgitada. Eseme kuju ja lilleline muster jutustaksid asjatundjale kindlasti oma sünniloo kenasti ära.

Minu kinnisideeks oli hankida algsele võimalikult sarnane lilleline kangas. Sellist pisikeste roosidega rohelisroosat mööbliriiet ma otse loomulikult ei leidnud, ega ka midagi ligilähedast. Lõpuks langes valik kangale, mis mõneti algsele sarnanes.Ehh..südamesse pisike rahutus ikkagi jääb, eriti kui vaadata fotodelt tooli endist õrna ja peent roosimustrit. Aga minusugusel perfektsionistil on üldse raske ilmas elada:)

Tooli uus elu.

Ülipõnev oli tooli sees "sobrada". Kalliskive paraku välja ei pudenenud, küll aga sai näha ohtralt hobusejõhvi ning vana puitraami. Lõhkisest ja lääpas toolist õhkus peale tolmu ka midagi salapärast...oskaks ta vaid rääkida :)

Õigel ajal õiges kohas.

Ühel ilusal laupäeval, paar nädalat tagasi, otsustasime Andresega sõita Kosele. Plaan oli käia Kose-Uuemõisa mõisahoonet uudistamas ning seejärel suvilas natuke grillida.

 Mõisahoone oli suur ja massiivne (targad kunstiinimesed ütleksid hoopis, et neorenessanss-stiilis) ning mitte just eriti muinasjutulossiliku välimusega:

 

Ühe seina küljest leidsin imearmsa väikese rõdu. Urisin küll asja, kuid ei leidnud ühtegi viidet sellele, et kaasaegne käsi oleks rõdu vanale majale külge monteerinud, ju siis on originaal :) Rõdu all asetseva trepi suhtes on mul veelgi suuremad kahtlused, samas nägi see välja küll väga päevinäinud, lagunenud ja hirrrrmus ohtlik :)

Loomulikult ronisin ma kohe trepist üles, trepipealsele jõudes haigutas mulle sealt vastu suur auk. Omamata peaaegu mitte mingisugust jalgealust pinda, suutsin siiski trepil mitmeid minuteid ringi tippida. Hea, et majahoidja-onu ei nänud :) 

Mõisas asub kool ja muuseum, seda ma teadsin, aga ikkagi oli kahtlane, et mitmed aknad olid keset suvevaheaega lahti. Veel kahtlasem oli see, et ka üks uks oli pärani lahti. Astusime kohe julgelt sisse ning saime suure üllatuse osaliseks, kuna teisel pool uksepiita tervitas meid reibas vastuvõtukomitee. Selgus, et just sel kuupäeval olid mõisas lahtiste uste päevad ürituse "Unustatud mõisad" raames. Tegelikult olin ma sellest ettevõtmisest isegi kuulnud, aga kuupäevadest ja kellaaegadest ei olnud õrna aimugi. Seepärast olime üsna puuga pähe saanud, kui meid kohe ukselt edasi paluti, mitu voldikut pihku pisteti ja koos giidiga mõisasse tuurile viidi :)
Naljakas, kuidas võib vahel sattuda täiesti juhuslikult õigel ajal õigesse kohta.
Mõisa interjöör oli muidugi nõuka ajal muudetud - üle värvitud, ümberehitatud ja muul moel "parendatud". Õnneks pidi aga lähiajal algama hoone restaureerimine ja kolme aasta pärast pidi maja taas selline olema, nagu siis, kui aadlikud seal ringi patseerisid:

Ühes toas oli juba natuke lage kratsitud ning valge värvi alt paistis midagi tumedat, väidetavalt laemaal...põnev!! 
Pika koridori uhked kaarlaed olid säilinud kunagisel kujul. Astudes läbi selle äärmiselt paksude seintega koridori tekkis kuidagi väga keskaegne tunne:

 
Saalis oli alles ka sümpaatne originaallagi. Lühter on ilmselt kellegi salajases erakogus :)

Õhtu kõrghetk oli siis, kui Andres ladus lagedale oma trumbi  teatades, et kohalik kangelane kutsar Magnus on tema sugulane. Kõnealune Magnus nimelt pidas kunagi mõisas kutsari ametit ja võitis ametialase võistluse Ülemiste järvejääl. Igal juhul olid kõik väga üllatunud, eriti giid ning elevust jätkus kauemaks :)

Minu jaoks oli tänase ürituse otsa koperadamine eriti tore veel ka seepärast, et hoones oli avatud õpilastööde näitus. Ideed uueks õppeaastaks täiesti olemas :)

Nägemata jäi seekord vana kabel ja kasvuhoone varemed, sest aeg oli juba hiline ning üks tegelane pisut kärsitu :) Seega käisime kiiresti suvilast läbi, poolfabrikaadid kõhtu (grillida enam ei jõudnudki) ja pealinna tagasi. Aga nii palju aega ikka leidus, et kimbuke põllulilli pealinnas vaasi panemiseks korajata :)