Tuesday, July 16, 2013

Salla

Salla on kahekorruseline varaklassitsistlik mõisahoone Rakke vallas Lääne-Virumaal. Peahoone on mõisaportaali andmeil valminud juba 18. sajandi lõpul. 


Mõisa viimased omanikud olid von Harped, ühe kõnealusest suguvõsast pärit härra kohta leidsin siit rahvasuus ringelnud folkloori, kogutud 1930ndatel:
*
Salla von Harpe, omaaegne haagikohtunik oli poolhullu. Kui tema sõitis, siis pidid inimesed kraavi minema, ka koormatega. Kandis musta mütsi punase äärega, nii kui rahvas seda mütsi nägi, nii kõik põgenesid. Kasvult olnud keskmine, aga õige paks. (Ernst Peterson) 
*
Harpe tahtis kummardamist. Tema ette tuli põlvili lasta ja põlvi silitada. Kes nii tegi, see sai temalt kõike ja oli aus mees veel pealegi. (Ants Kuhlbach)
*
 Korra Harpe sõitnud kusagile mõisa külla. Teenrid omavahel hakanud kõnelema ja Harpe teener öelnud: "Meie härra on nii paks, et meie mõlemad võime tema pükstesse minna." Teine pole hästi uskunud, siis Salla teener toonudki härra püksid ja mõlemad läinud sisse (teine teise sääre sisse). Aga vaevalt saanud nad sisse, kui näinud, et Harpe ise seisab uksel. Teenrid tahtnud jooksma panna, jooksnud kumbki teisele poole ja kukkunud maha. Harpe naernud nii, et hoidnud kätega kõhtu ja öelnud: "Vaadake, nüüd saite näha, et polegi nii hea härra pükstes olla." Teenrid jäänud mõlemad karistamata. (Ernst Peterson)

*
Kalavenelased olnud tee ääres, pole teretanud Harpet. See läinud neid peksma, aga venelased sugenud Harpe naha ennemalt täis. Kutsar seisnud kõrval ja naernud salaja. (Juhannes Krikmann)

Siiski leidus ajaloos ka sümpaatsema loomuga Harpesid arvestades, et üks neist 19. sajandi keskpaiku kooli rajamiseks maatüki andis. Kahekümnenda sajandi algul kolis kool härrastemajja ning asub seal tänapäevalgi, tegu siis Salla Põhikooliga.

Säilinud kõrvalhooneid on aegade jooksul ümber ehitatud, samuti on uue välimuse saanud peahoone interjöör. Park peidab endas põlispuid ja fragmente mõisaaegsest pärnaalleest. Väärikaid puid on tormid aja jooksul küll sakutamas käinud ja paljudest ka jagu saanud.
Mõisa peahoones tegutseb Salla Põhikool
Kelder





Sunday, July 14, 2013

Viis päeva Lihulas


Taaskord praktika ühes Eestimaa paigas. Seekord uus kogemus arheoloogia vallas - panustasime kolmeteistkümnendast sajandist pärineva eluhoone väljakaevamisse. Sajanditetagused potikillud muuseumivitriinis pole ehk maailma põnevaim nähtus, kui nende ilmumist maapõuest aga oma silmaga seletada saab on elevust omajagu. Kamba peale leidsime kaevamise, uuristamise ja kivide kangutamise käigus lisaks keraamikakildudele veel  ohtralt loomaluid, käputäie võluvaid sepanaelu, Bonaqua pudeli ning suitsupaki. Viimased kaks 90ndate lõpp või nii :) Praktika hittleidudeks (kui hoone ise välja arvata) said luutäring, keskaegne sirp ja vööpannal. Hiljem uudistas leide ka asjatundja, kes paraku pandla küll mingit sorti käepidemeks tunnistas.
Viite päeva Lihulas ei täitnud loomulikult ainult töö. Praktikapäevadesse mahtusid veel jalutuskäigud unisevõitu asulas, kohalikud kaltsukad, õhtused lauamängude turniirid ja koguni kontsert Lihula Muusikapäevade raames. 
Väsinud aga rahul :)
Lihula linnuses õhtut veetmas
Sellise jaamatööliste hoone leidsin eelmise praktika käigus ka Märjamaalt
Hurmav jaamakäimla
Ja auhind parima toidupoe nime eest läheb...
Põnev leid maapõuest: keskaegne sirp
Trepp, mis viib kolmeteistkümnendasse sajandisse
Lihula oma Mondrian
Müstilised vene õigeusu kiriku varemed Lihulas
Veel tänavakunsti
Karuse kiriku portaal






Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin hurtsikuid , saunasid,
nägin bagaazi ja paunasid,
väljal kivivõsa aunasid -
eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Lagunud talumajasid!
Oh kui rammetuid rajasid!
Kadaka-, lepavõsasid!
Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Põõsastikud ja võsad kõik 
suikumise ja näotuse paik,
vaimuilm nii hämaras, vaik - 
eile nägin ma Eestimaad!

J. Liiv

Friday, July 5, 2013

Naabrite juures - Rundale ja Jelgava

Korraliku barokielamuse saamiseks ei pea esimese asjana Peterburi tõttama, piisab ka Lätimaast. Eriti, kui sealse kahe barokklossi autoriks on arhitekt, kes ka Peterburis nii mõnegi palee projekteeris. Mõlema lossi lasi enda tarbeks 18.sajandil ehitada Kuramaa hertsog Ernst Johann von Biron, kes olevat olnud eriti lähedastes suhetes keisrinna Annaga ja küllap seetõttu ka taolisi paleemürakaid endale lubada sai. 

Rundale oli von Bironi suvepalee, mis praegu muuseumina tegutseb. Kuna lossi interjööridest leidub internetiavarustes ohtralt ilusaid fotosid, ei hakka ma enda mannetuid koonduvate vertikaaljoontega jäädvustusi siia riputama. Küll aga tahan jagada oma sümpaatiat ruumide lagedes oleva stukkornamentika vastu - need valged kohati sefiiritordilaadselt külluslikud rosetid olid omamoodi elegantsedki. Ja neid toredaid ahjusid, mille pottidel olevad sinised pildid meenutavad laste vildikajoonistusi leidus lossis samuti.
Sippy cup of coffee :) Väga mugav oli juua tegelikult
Uhke värk
Pildike ahjult

Teine loss - talvepalee asub Jelgavas. Üsna hiiglaslik loss sai 20. sajandi alguse keerulistes oludes kannatada, mistõttu pole ka interjööre enam säilinud ja palees tegutseb juba aastakümneid Läti Põllumajandusülikool. Lossis pidi kummitama - see pole ka ime arvestades, et sealsed hertsogid-kadunukesed samas lossikeldris oma sarkofaagides puhkavad. Pole neil ju pikk tee kummitama minna :) Muuseas olevat üks hertsoginna nii kaunis olnud, et peale surma paigutati ta puhkama sarkofaagi, millel väike aknake naise näo kohal - et tema ilu oleks ka edaspidi võimalik nautida.  
Metallist figuurid olid omal ajal uuenduslikud ja tänapäeval pakuvad pesakohta lindudele
Läti kunstnike panus Jelgava linnaruumi kujundamisse