Juuli

Olen juba õige mitu nädalat pidanud suvetööotsa. Kontor asub vanalinnas ja puha ning erineb suuresti kõigist kontoritest, mida siiani näinud olen. Näiteks on täiesti tavaline, et töötaja laual lebab poolik luukerekäsi ja kuuleb fraase, nagu "tellisin sulle ilusa suure südame ja igaks juhuks ühe põrna ka". Tööasja ajades kohtan palju imetabast nõukogudeaegset leksikat ja sõnaseadet, seega hakkasin töörutiini peletamiseks imelikke sõnu koguma. Otsetuletised ladina või saksa keelest, mida ÕS ei tunnista ja sõnad, mis olid või on arstiteaduse valdkonnas ehk täiesti normaalsed, aga mis minusugusele meditsiinikaugele inimesele veidrad tunduvad. Siis sõnad, mis on olemuselt nii-nii nõukaaegsed või nii-nii eestiaegsed ja muidugi sõnad, millest ma kuulnud ei olnud. Mõned nopped ka:

kateteriseerima → kateetrit paigaldama, susch nõukaaegne sõna
kõrvaoliiv → stetoskoobi kuuldetorude otstesse käivad jublakad
suspensoorium  → kandeside munandikoti põletiku tarbeks, ühtlasi mu lemmik tuletissõna
odanuga  → väike tera, mis erinevate seadeldistega kaasneb
retroskoop → ehkki guugel ütleb, et tegemist on retrodiskode sarjaga, on selline arstiriist kah olemas
infuus  → leotis või tõmmis
steriilima → see nii-nii eestiaegne sõna
hemoglükofott → seade veresuhkru ja hemoglobiinitaseme määramiseks, otse saksa keelest
otorinolarüngoloog → nina-, kurgu-, kõrvaarst. Täiesti tavaline normaalne meditsiinitermin. Aga ka täiesti hääldamatu, kirjutamatu, kokkulugematu

See töö teeb targaks. Aga nädalavahetustel ma sõidan rattaga ja telgin.

Näitus!

Tallinnas Arhitektuurimuuseumis saab kogu suve näha ainult mõisateemalisi näitusi, püsiekspositsioon välja arvata. Kokku kolm näitust: üks suurejooneline meeleolunäitus antiikmööbli ja papist mõisnikega, mõisakoole tutvustav väljapanek ning kolmas keldrikorrusel paiknev näitus, mis on ühtlasi ka minu lemmik. Viimasest mõned fotod.

Tükk Kolga mõisa kapiteeli

Restaureeritud parkettpõrand Vääna mõisast

Puudega ühte kasvavad võimlejad Aruküla mõisas 1930.aastail

Vasakul näiteid vanadest mõisatapeetidest, paremal Vääna mõisa ennistustööd

Maaling Voltveti mõisast

Arseni Mölderi koduateljees

Kõige magusama kevadise aja, mil roheline üha võimsamalt linnapilti valgub ja igasugu päevade, ööde ning muude ürituste korraldamise kõrgaeg kätte jõudnud, veedan mina sel aastal raamatukogus. Kaaslasteks vaid aknast sisse jõllitavad kajakad ning vaevatud üliõpilaste sügavad ohked. Aga täna lõin paariks tunniks käega kõigile akadeemilistele kohustustele ning sõitsin Nõmmele skulptor Arseni Mölderi majamuuseumisse. Seda enam, et tegemist ei ole mingi statsionaarse muuseumiga, vaid Muuseumiöö special editioniga, mil maja praegune omanik avas uksed kadunud Mölderitest maha jäänud majja ja selles asuvasse ateljeesse.

 

Minsk II

Minsk on sedavõrd puhas linn, et tema tänavatelt võiks tõepoolest kasvõi süüa. Valgevenes niisama kodus logeleda üldiselt ei tohi. Seega on enamusel kodanikest ka kenasti tööots olemas ja Minski tänavad püsivad rohkepealiste koristusbrigaadide abiga puhtad. Isegi suure võidupüha pidustuste laga koristati jooksvalt ning järgmisel hommikul polnud end heroiliseks napsitanud pidulistest jälgegi.

Minskis on palju ehisseinu ja pannoosid, ikka neid Nõukogude omi. Mõni, kes sel teemal näiteks kooli lõputööd kirjutab, tunneb end selles linnas nagu seeneline keset tummist laant kõige rikkalikumal seeneaastal: ainult siruta käsi (koos fotokaga) välja ja nopi rammusaid sotsialistlike kangelastega mosaiike ja bareljeefe, pannoosid ja metallehistöid.  

Minsk on betoondžungel: terve linn on peaasjalikult üks suur Lasnamägi, mille keskmes konutavad vanalinna pähe paar veidrat maja. Teises ilmasõjas mahapommitatud Minskis on seega suur valik erinevaid paneelimesid, mis varieeruvad värvi ja vormi poolest. Minskis on loomulikult ka pompoosset stalinismi ja vähemalt kaks (oma silmaga nähtud) Lenini monumenti.

Paneelloss

Huum goes to Minsk

Vabaduse väljaku all asuva kaubamaja kuppellagi

Minski metroo

Suurte maipühade pidustused

Minsk I

Valgevenes võib lõdvalt saada miljonäriks. Tuleb vaid umbes sada eurot rahavahetuse luugist sisse pista ja saad vastu pääsu rikaste maailma, kus poole miljoniline arve restoranis ei ole mingi eriline probleem. Nimelt on kohaliku rubla kurss circa 1:15000le. Seega meie reisugrupi liikmete omavahelised vestlused stiilis "Kas sa saaksid mulle kähku 200 000 laenata?" ja "Mul on liiga palju raha, ma annaks hea meelega kellelegi ära" kõlasid reisi hakul ikka uskumatult jaburalt. 

Valgevenes on kõik teistmoodi. Nii teistmoodi, et ka bensuka kilekott tundub eksootilise säilitamist väärt suveniirina. Seega hõlmas turistisaak lisaks Aljonakese šoksile, hokimängijaga šoksile, telliskivi mõõtu šoksile ja postkaardile ka hulka kohalikku prügi, nagu näiteks salvrätte ja neidsamu bensuka kilekotte. Ja veel veerandit ahjukahlit, leitud ühest Valgevene külakesest.

Eestlane seostab Kommunaari ikka kalosside ja kummikutega, Valgevenes on, nagu juba mainitud, kõik teistmoodi. Valgevenes saab Kommunaari poest hoopis komme ja šokse, sest Kommunarka ja Spartak on kaks kohalikku magusabisnisit. Ka Aljonake on Valgevenes teistsugune: sotsrealistlikust circa kümneaastasest tüdrukutirtsust on saanud varateismeline, kes ei ole ka ripsmepikenduste epideemiast puhtalt pääsenud.

Luksuslik näide stalinistlikust kaubamajast

Sulnis modernism

Turistisaak

Kreeka pähklipuu? Lina?

Erinevalt tuhandetest ja tuhandetest inimestest ei ole vanajumal mulle rohenäpluse geeni kaasa pannud. Taimed mulle meeldivad ja minu kodus on neid alati leidunud, aga hoolitsenud on nende eest ikkagi teised inimesed. Nagu minu kadunud vanaemagi rõhutada armastas, ei teadnud ma iial peenarde asukohta, mil rohida oli vaja; küll aga olin esimene valmivaid vilju mugimas. Nii see oli, rohimine oli hirmus piin ja niigi lühikeste suvekuude suurim pekkikeeraja. Aga nüüd on mul taim, mille pärast ma hirmus elevil olen. Miks?

Kõik algas sügisesel koolireisul Viljandimaale, mil me, kui mälu mind ei peta, Karksi linnusemäel turnimas olime. Seal paikneva kiriku ees kõrgusid mingid tundmatud puud ja maas vedelesid nende veelgi tundmatumad saadused. Levisid jutud, et tegemist olla Kreeka pähklitega, aga keegi ei kippunud seda tõsiselt võtma. Seejärel kinnitas üks kooli õppejõud, et need tõepoolest on Kreeka pähklid ja seda jäid loomulikult kõik uskuma. Sest kui üks kõrgesti lugupeetud professor ütleb, et need rohelised pallid, mille otsas me siin, Eestimaa peal oma ketsidega tallume on Kreeka pähklid, siis küllap see tõsi ka on. Ja nii hakkasid kõik neid tundmatuid vilju endale kotti ja taskusse korjama, ka mina sain viie kleepuva rohelise munakese õnnelikuks omanikus. 

Kodus tagasi olles said kõik viis vilja mulda pistetud, muidugi eelnevalt sõnagi guugeldamata selle kohta, mismoodi peaks Kreeka pähklit üldse kasvatama hakkama. Ilmselt sel põhjusel ei järgnenud pool aastat ei kippu ega kõppu ja lootus kahanes üpris viledaks...kuni paar nädalat tagasi sigines ühte lillepotti mingi ennenägematu taimehakatis. Tekkis õhinat täis hüpotees, et üks vili tõesti idanes. Peagi istutasime veelgi kosunud "pähklipuu" ümber ja selle käigus tundus tõepoolest, et taimekese teises otsas on mingi kõvemat sorti kärakas. Tõenäoliselt oli tegemist ainsa õnnelikuga viiest pähklist, mis sai täiesti juhuslikult mulda pistetud õigel moel ning parajasse sügavusse, juhhei! Nüüd ta siis siin kasvab ja sirutab oma kaela päikese poole. 

Tegelikult on Kreeka pähkel paras külmavares, kes ei taha Eesti tingimustes hästi kasvada (kes pärast guugeldab, guugeldab paremini). Mõisnikud üritasid küll siin ja seal neid kasvama saada, aga suhteliselt tulutult. Mõned isendid siiski kohanesid ja kõrguvad nüüd meie maalgi. Paraku ei taha nad kliimaga endiselt piisavalt leppida, et vilja kanda. Seda haruldasem oli seista keset pähklivälja (neid oli tõepoolest lisaks veel ka palju) ja sellega saab lahenduse ka müsteerium, miks mina - mitterohenäpp - ühe taime pärast elevil olen.

Ps! Ühtlasi kasvab lillekastis (vist) lina. Kui mõni aeg tagasi lillekast üleöö rohetama lõi, selgus, et mingid müstilised taimed on end sinna tihedalt ja korrapäraselt kasvama sättinud. Kuna nende külvamist keegi omaks ei võtnud, hakkasime huviga ootama, mis edasi saab. Taimekesed arenesid kiirelt ning talupojatarkuse ja guugli abiga otsustasime need linaks kinnitada. Vanarahva targutusi maksab siiski tõsiselt võtta, eriti seda, mis tõmbab võrdusmärgi pika vastlaliu ja pika linataime vahele. Sest asjaolu, et lindudele pandud suvalised linaseemned actually kasvama läksid, saab seletada ainult selle pahaaimamatu vastlaliuga, mis vastlaööl Schnelli tiigil nalja pärast sooritatud sai.

Sotsmodernistlikke välgatusi

Olen viimasel ajal seoses lõputööga päris kõvasti Nõukogude perioodi materjali läbi kamminud ja selle käigus igasugu huvitavat kraami leidnud, sealhulgas ka fotomaterjali. Siin mõned näited paneelikaesteetikast Roman Bezjaki pildiraamatust "Socialist modernism". Sekka Arhitektuurimuuseumi arhiivist pärit kodumaist idülli Mustamäelt:

Sarajevosse maandus kord ufolaev. Kasvas rohtu ja hakkas omaks

Mustamäe mustrid. EAM Fk 17213

Lapsed, joonistage oma lemmikmaja ja onud arhitektuuribüroost ehitavad selle valmis

.

Kompositsioon ema, lapse ja uunikumiga. EAM Fk 17202

Kui Gaudil kästaks modernismi teha. Chemnitz, Saksamaa

Kompositsioon mehe ja uunikumiga. EAM Fk 17204

Maailm maailmas. Zagreb

Kõige kuulsam. Tbilisi

Cool paneelikas, lisaboonustena kasiino ja restoran. Ukraina