Laupäeva pärastlõuna...

...möödus meil Andresega ema pool. Saime korralikku kodust toitu jälle üle pika aja :P Menüüs oli vanakooli seenekaste ja televiisorist jooksis muhe nõukaaegne Karlssoni multikas :)

Sekundeerin! :)

Sushi a la Anu :)

Mann, Sinu tungival soovil siis :) Mina teen tavaliselt sushit soolalõhega või marineeritud krevettidega, soolakalaga on parem. Enivei, sushi valmistamiseks läheb mul vaja:

Veski Mati pudruriisi

norilehti

tükk soolalõhet

värsket kurki

Riisi maitsestamiseks läheb vaja:

riisiäädikat

suhkrut

soola

Rullimiseks läheb vaja bambusmatti

Alustuseks panen potti 2 morsiklaasitäit pudruriisi ning valan peale 2, 5-3 klaasitäit külma vett. Lasen suuremal kuumusel keema. Kui juba keeb, keeran tule madalaks ning lasen podiseda, kuni vesi on imendunud ning alles vaid riis. Selleks ajaks peaks riis ka olema pehmeks keenud. Seejärel võtan poti tulelt ning sulen kaanega, lasen riisil umbes pool tundi niimoodi seista. Lõpuks võtan kaane pealt ning jätan riisi jahtuma, see peab olema täiesti jahtunud, enne sushiks saamist siis :)

* tegelikult peaks riisi enne keetmist mitu tundi leotama ja pesema ja sada muud imet    sellega ära tegema, aga mina loomulikult ei viitsi, seega lajatan riisi lihtsalt kohe potti :) Selle ala profid muidugi lööks ristimärki ette sihukese jutu peale, aga mulle endale mu riisirull maitseb ja teisedki on maitse heaks kiitnud, seega kõik on ornungis :)

 Kuni riis jahtub, valmistan riisile niiöelda kastme. Seda teen nii: panen tassi umbes 5 spl riisiäädikat, umbes 1-2 spl suhkurt ning natuke soola ja segan niikaua, kuni suhkur ja sool on täielikult lahustunud. Neid komponente ma üldiselt panen nii, nagu jumal juhatab, vahepeal maitsen, kas peab veel suhkrut lisama, või hoopis äädikat jne...et sihuke segane värk...eks sa maitse ise...see segu peaks igatahes olema selline magushapu. Ja sellest kogusest jääb väheks, et kogu riisi läbi segada, vahepeal peab juurde tegema.

Kui riis on täielikult jahtunud, segan selle läbi riisiäädikakaseguga. Seejärel lõikan valmis kurgi- ja lõheribad. Lauale asetan bambusmati ning sellele norilehe. Norilehele omakorda panen riisi ja ajan ühtlaselt mööda norit laiali, ainult ülemise ääre jätan riisivabaks, et kokkurullimisel riis ääre vahelt välja ei hakkaks pressima. Seejärel asetan riisi peale (alla äärde) lõheriba ja kõrvale kurgiriba ning rullin bambusemati abil rulliks. Teen terava noa külma vee all märjaks ning lõikan rullist parajad tükid.

Nüüd vist ongi kõik. Jääb üle vaid koos sojakastmega süüa :) Ma seletasin nüüd hästi põhjalikult, nagu titele. Sul, vanal kokal kindlasti asi niigi selge. Aga noh, ma igaks juhuks :) 

* et nagu ma aru saan, järgmine kord kui Võrus kohtume pakutakse mulle sushit jah :D

Nüüd tuli mul endal ka sushi isu peale...damn you :)

Andres, jalgratas ja fotokaamera.

Nädala eest käis Andres ühel väikesel jalgrattamatkal ning tegi palju ilusaid fotosid. Palju ilusaid ja selle aasta esimesi lumiseid fotosid :)

Muinasjutumets:

 Rahvuslik noot:

Raba:

Päikeseline:

Roosad mõisad ja minu lapsepõlverajad.

Üleelmises postituses rääkisin sellest, kuidas Haapsalus käisin. Loomulikult ei saanud ma jätta kasutamata võimalust külastada paari läheduses asuvat mõisahoonet. Esimene oli Palivere mõis. Ma olen sinna kanti oma elu jooksul ikka mõned head korrad sattunud, aga seda hoonet ei ole au olnud kohata. Roosas mõisas tegutseb kaasajal Palivere Laste-ja Noortekodu, maja oli kahjuks siit-sealt veidi ajahammast tunda saanud ja jättis räämas mulje:

Teine mõis, mida külastasime on väga tähendusrikas mõis :) Minu lapsepõlve mõis, Suure-Lähtru. Minu isa elas tollal selle mõisa lähedal. Lapsena isale külla sõites keeras auto peateelt ühel hetkel paremale ning siis algas sõit mööda pärnapuude alleed. Allee lõpus paistis roosa mõisahoone. Mulle meeldis vaadata, kuidas pärnapuud  muudkui mööda tuhisesid ja vana mõis aina lähemale tuli, kuni seisis täies hiilguses meie ees. Aed oli küll ees, kuid minu kujutlusvõime aitas mul näha läbi aia :) Siis aga tuli autorooli keerata vasakule ning mõisahoone kadus taas silmist. Mul ei olnud tollal aimugi, mis maja see selline on. Suur roosa hoone nägi välja nagu uhke muinasjutuloss :)

Pärnapuude allee lõpus paistab Suure-Lähtru mõis.

Praegu on see mõis eravalduses, ka minu isa maja ning selle juurde kuuluv maa on nüüd mõisat omava kodaniku jagu. Lapsena sattusin isa juurde vist kord aastas või nii...võibolla ka rohkem, ei saanud siis sellest ajajaotusest väga aru. Toimetasin seal ringi, ega mõistnud, millises uhkes kohas ma viibin...mõis maja kõrval, mõisa abihooneid kogu ümbrus täis. Lausa maja õues seisis vana veski, mis samuti mõisaajast. Laupäeval seal käies vaatasin oma lapsepõlveradu hoopis teise pilguga. Millal ma seal viimati üldse olin? Mitmeid aastaid tagasi.

Haapsalu

Laupäeval käisin taas Haapsalus. Väike armas puitpitsiline Haapsalu on minu sünnilinn :)

Sel korral Haapsalus olles keskendusin siis põhiliselt möödunud suvel renoveeritud rannapromenaadile. Muuhulgas sain kaeda Aafrika ranna jääkaru - kunagise Roman Haavamäe puuskulptuuri koopiat. Praegune jääkaru paraku enam puidust ei ole:

Originaal skulptuur 20ndatest. Foto: Läänemaa Muuseum.

Haapsallu sattudes üritan alati külastada Müüriääre kohvikut. Olen juba kolm korda püüdnud löögile saada ja kolm korda ka põrunud :( Kohvik on iga kord olnud täiesti täis ja nii ka seekord. Inimesed ootasid lausa kohviku ees autodes kohtade vabanemist - hullumaja! Nii, et taas jäi mul selle paljukiidetud koha headuses veendumata.  Andresel, kes on minuga koos kolm korda kohviku ukse taha jäänud sai nüüd mõõt täis ning ta teatas, et tema sinna enam minna ei kavatsegi. Ma vaikselt loodan, et järgmiseks korraks, kui Haapsallu satume on tema viha siiski lahtunud :)

100 km Haanja ilu.

Laupäeval käis Andres rattamaratonil "Haanja 100"  ja tuli elusalt tagasi ning seda juba teist aastat. Vaat nii kange mees on :) Minule muidugi (ja ilmselt  ka paljudele teistele) tekib kananahk juba pelgalt mõttest, et peaks minema ja Võrumaa maastikul 100 kilomeetrit kiiruse peale maha tallama. Lõuna-Eesti loodust nautida võiks muidugi iga kell, aga siiski pisut teistmoodi, näiteks jalutades :)

Laupäeva hommikul enne 7t end üles kangutada on sama ekstreemne kui võistlus ise :)