EKA Moenäitus.

EKA moeosakond on juba 70 aastat olemas olnud, selle sündmuse tähistamiseks korraldatud näitusel sain näha kõikvõimalikke kleite, nagu näiteks hästi armas roosa kleidike 60ndatest esimesel pildil, Aldo Järvsoo traadist kleit, võluv aastakümnete tagune pruutkleit, Melanie Kaarma joonis ja Ivo Nikkolo kleidid, samuti püüdsid pilku Piret Pupparti tikanditega pluus, nööbirida Lilli Jahilo kleidi seljal, tikand 80ndate pruutkleidil jpm:

Öös oli aardeid.

Esimesel pildil on muuseumiöö flaier/postkaart ja sellel omakorda vaip, autoriks Anu Raud. 
Teisel pildil on maal, mil nimeks "Eesti naine" ja autoriks Tõnu Virve.  See on mulle hästi tuttav kujund, mis figureeris aeg-ajalt mõnel kuulutusel või reklaamis. Pidasin seda nõukaaegseks fotoks....aga ei, maal mis maal, hüperrealismi teerajaja veel pealegi.
Kolmas ja neljas pilt: Herbert Lukk "Tallinna vaade" ja Konrad Mägi "Norra Maastik". Need kaks pole küll ehedaimad näited, aga mõned maalid on sellised, et kaugelt vaadates näed seal maju, puid, merd jne, lähedale astudes muutuvad need kõik suvaliselt veetud pintslitõmmeteks. Liigud kaugemale - taas on maalil majad, puud, meri; astud lähemale - ja jälle korrapäratu pintseldus. Hämmstav :)
Viies pilt sai tehtud saalide vahelises ruumis üle ääre inimesi vaadates. Suurtest heeliumõhupallidest üks on põgenema pääsenud ning varjab end lae all.

Kuuendal pildil ilutseb Leili Muuga maal, mille ees seisis väike tüdruk, kes üritas keskendunult  sisse võtta pildil olevate baleriinide poose. Paraku just siis, kui kaamera järele haarasin, ammendas baleriinifantaasia end tütarlapse jaoks ning ta silkas oma perele järele. Igavene kahju nüüd sellest tabamata kaadrist.
Seitsmendalt ja kaheksandalt fotolt leiab Johann Köleri "Truu valvuri" - massidele meeldimise maali. Nooremana olin sellest taiesest suures vaimustuses ja mis seal salata, praegugi üks lemmikutest. 

...

Niisiis käisin Kumus muuseumiööd veetmas. 

Kui mõisasse saabusid külalised.

 Soetasin endale Ants Heina raamatu "Sagadi mõis", mis on nii uus, et esimest korda seda otsima minnes polnud raamat veel poelettidele jõudnudki. Teisel korral aga ilutses see kenasti poeriiulil. Kiirelt sirvides jõudsin järeldusele, et tasub raha välja käimist küll. Vanu fotosid pole seal küll paraku palju, aga mulle meeldivad katkendid erinevatest mälestustest ning reisikirjadest, mis kajastavad tollast elu-olu. Näiteks sain sealt lugeda selleaegsest külaliste võõrustamisest mõisas.


Sain teada, et baltisakslaste uksed olid külalistele alati avatud, söögitoa laud oli kaetud iga päev, olenemata, kas majas viibisid külalised või istus lauas vaid oma pere. Need mõisad, millel olid kallimad veinid, hea kokk ja tasemel meelelahutus olid teiste aadlike seas populaarsed ja külalisi käis sellistes mõisates pidevalt. Ühed teatasid endast ette, teised ilmusid niisama kohale, lahkelt võeti vastu kõiki. Tavaliselt jäid võõrad lausa nädalaks mõisarahvale külla.


Lisasin mõned katkendid ja illustreerisin pildiga  Childe Hassami maalist:

Kui söömaaeg lõpeb, jaotatakse end harilikult mitmesse seltskonda. Osa läheb raamatukokku, osa asub klaveri või fortepiano juurde, osa suundub aga piljardituppa või seab end istuma ümber kaardilaua. Mõned võtavad ette ka väikese ekskursiooni pastoraati või mõnda teise lähikonna mõisa, teevad ratsa-või kaarikusõidu ehk huvituvad hoopis mõnest uusehitisest või majanduse ettevõttest, kuna teised kepslevad, naljatlevad ning lobisevad niisama, osa on aias ja osa teeb keskpäevauinakut - niikaua, kuni nad kõik teejoomiseks konversatsioonituppa uuesti kokku kutsutakse. Nüüd võetakse käsile mõni poliitiline teema ehk jutustatakse ümber linna- ning majandusuudiseid või hoopis seda, mis Peterburis on juhtunud; siis aga mängitakse kuni õhtusöögini, lastes vahepeal maitsta punšil, puuviljadel jms. Suppee järel algab väike ball ja jälle juukase punši, bišoffi või midagi muud, kuni lõpuks ükshaaval uniseks jäädakse

Lõpuks tuli õhtusöök - taas väga rikkaliku menüüga. Mõned härrad poleks tahtnud seda vist enam kaasa tehagi, kuid selle mõtte laitis mõisaproua neil juba eos maha. Nimelt kuulus möödapääsmatu viisakuse juurde, et igast paukutavast roast vähemalt palakene ära proovitaks ja majaproua kohus oli seda külalistele ikka ja jälle meelde tuletada. Seda emanda pealekäimist hinnati sedavõrd, et kord kuulsin üht prouat pärast järjekordset pidu kaebavat: "Kogu pakutud söök oli päris hea, aga pealekäimine polnud ikka nii innukas kui vaja."

...

Viimaks võidi siiski söögilauast tõusta ja nüüd algas pikk majaproua tänamise protseduur. Üksiti kummardasid ja niksutasid külalised ka omavahel, tehes seda lõputult nii ette kui ka taha, paremale ja vasakule, ühesõnaga igasse suunda.

Nii, et eeskätt vanemale generatsioonile omane toidu peale surumine on hoopis hirmus peene komme :) Huvitav, missugune jook oli või on bišoff.

 

Mõisahooaeg...

...algas juba üleelmisel laupäeval. Käisin nimelt Muraste mõisahoonet kaemas. Paraku ei olnud see kuigi meeliülendav kogemus, kuna hoone oli tõeliselt halvas seisus. Hullusti lagunenud, täis soditud, uksed laudadega kinni löödud, verandal vedelemas tühje pudeleid ja muud sodi. Tõeliselt trööstitu vaatepilt:

Kaaristu tagaküljel.

Kaaravade sambad.

Kunagi nägi Muraste mõis välja aga selline:

ca 1900.

Saal.

 10 aastat tagasi olevat niigi lagunenud majas tulekahju ka veel puhkenud, mis ainult seinad püsti jättis ja nüüd ta seal seisabki ja lausa karjub "varisemisohu" sildi järele.

Härrastemaja fassaad.