Mõisapreili päevaraamat: February 2015

Wednesday, February 18, 2015

Vareste filosoofia

Oled sa tähele pannud,

et teinekord peatuvad varesed oksal,

mis on

kõige peenem,

kõige hapram,

kõige ebapüsivam

kuid kõige kõrgemal.

Sellisel oksal varesed

õõtsuvad,

vanguvad,

kõiguvad,

kuid püsivad ometi.

Varesed tunnevad elu.

Thursday, February 12, 2015

Teinekord satub tallinlane Tartusse käima. Ta imetleb romantilis-rääbakaid agulihoove ja neid toredaid kahekorruselisi puukuure, otsib uuemat tänavakunsti ning ostab kohvikust kõige isuäratavama koogikese. Tallinlane veedab mitu tundi vanade raamatute poodides ja leiab ühest neist karbitäie 80. aastate lõpu paiku tehtud amatöörfotosid. Ta ostab neid terve hunniku ja kahetseb hiljem tagasi Tallinnas olles, et rohkem ei ostnud.

Saturday, February 7, 2015

Suure-Kõpu

Suure-Kõpu mõis 1920. aastail

Suure-Kõpu mõis asub Viljandimaal Kõpu vallas. Praegune hilisklassitsistlik peahoone kerkis 1847. aastal, mil valdus kuulus von Strykide suguvõsale. Antud härrastemajast olen ma kolme muinsuskaitse osakonnas veedetud õppeaasta vältel kuulnud palju ja enamgi veel: nimelt leiti 2002. aastal mõisamaja söögisaalist uhked Pompei freskosid jäljendavad seinamaalingud, mis on Eesti kontekstis üpris ainulaadsed ja kvaliteetsed. Pompei teadupärast oli õnnetu saatusega Vana-Rooma linn, mis 79. aastal p.Kr mattus vulkaanipurske tagajärjel tuha alla, surmates hetkega kõik elusolendid. Linnaelanike viimased meeleheitlikud hetked tardusid sajanditeks pagevate koerte, põgenevate või varju otsivate inimeste negatiivvormide näol. Sündmuse positiivne tahk on samas asjaolu, et konserveerusid ka Pompei hoonete seinamaalingud, mida 18-19. sajandil hoolega välja kaevati, imetleti ja kopeeriti. Nii sai ka Suure-Kõpu mõisa söögisaal endale seesugused Pompei linnas sündinud maalingud, nimelt villa Cicero omad.

Koolimajana tegutseva Suure-Kõpu seintelt olla maalingud avastatud juba sügaval nõukogude ajal, mil palja ülakehaga daamid nõukogude kodanike kasvulava seintele aga sugugi ei kõlvanud ja nii need taas värvikihi alla kadusidki nagu originaalid omal ajal tuha alla. Muidugi paljude überpornograafilise sisuga Vana-Rooma seinamaalingute kõrval tunduvad Suure-Kõpu koopiad ilmsüüta pildikestena. Rooma antiikfreskod on tegelikult äärmiselt võluvad, all mõned (sündsad) näited:

Ja lisaks mõned šikid Rooma mosaiigid:

Aga nüüd Suure-Kõpu juurde. Härrastemaja arhitektiks on nimekas arhitekt Emil Julius Strauss, kes kopipeistis sellele ka venna, Suure-Kõpuga äravahetamisega sarnase Kuremaa mõisa peahoone, millest võib pilte vaadata siin.

Mõisas asub endiselt kool ning mõned aastad tagasi viidi hoones läbi ka ulatuslikud restaureerimistööd. Nii saab praegu mõisamajas näha juugendmaalinguid, aaderdust, papjeemašeerosette ja muidugi seinamaalingute ja kunstmarmoriga uhket söögisaali. Kaks viimast fotot on saalist kvaliteetsema ülevaate saamise huvides napsatud siit.

Suure-Kõpu tagafassaad

Disain

Aaderdusega vestibüül

Juugend

Veel juugendit

Veel aaderdust

Söögisaali maalingud...

...ja selle üks eeskujudest Cicero villast

Foto: seezon.com

Tuesday, February 3, 2015

Keskvere

Läänemaal Martna vallas asuva Keskvere mõisa näol on tegemist äärmiselt võluva vanabalti mõisahoonega, millesarnaseid pole Eestis enam palju järel. Kahe mantelkorstna, kelpkatuse ning ruudukujuliste baroksete akendega arhailine madal puithoone valmis tõenäoliselt 18. sajandi keskpaigas kui mitte varemgi. Viimased härrased, kelle omandisse mõis enne riiklikku võõrandamist kuulus olid Ungern-Sternbergid. Tänapäevased "mõisnikud" toimetavad Keskvere aadlikantsis aktiivselt ning kaasavad ka huvilisi oma tegemistesse. Nende asjatamistega saab kursis olla mõisa kodulehe kaudu.

Kui möödunud suvel praktikal olles Keskverre käima sattusin, oli lootust härrastemajja sissegi saada. Paraku oli pererahvas sel momendil kodust ära ja nii tuli leppida mõne tiiruga ümber mõisamaja. Talalaed ja baroksed ahjud jäid nägemata, aga ainus säilinud abihoone ait, talli varemetele rajatud (ürdi)aed, kitsed (ja üks äsjapöetud lammas, kes silmnähtavalt tundis end rüvetatuna) ja palju muud huvitavat sai õueski ära nähtud.

1969. aastal tehtud foto ülal on pärit siit