On aeg

Aeg on värskest kartulist ja mustikatest parkunud käed puhtaks leotada,

putukatest puretud ning kõrrelistest kriimulised sääred terveks ravida,

päikesest pleekinud juuksed ära kammida,

paljajalu lippamisest rohelised varbad sukkadesse peita,
telk ja magamiskott kõige kõrgema seinakapi kõige tagumisse nurka paigutada!

Aeg on ka uuesti koolipinki istuda. Selles postituses oli kool küll äsja läbi saanud, aga lapsepõlv nõuab pikendamist ja nii ma alustasin värske magistrandina jälle rasket teed hariduseni.

Aeg on tõdeda, et taas on üks suvi läbi saanud.

Juuli

Olen juba õige mitu nädalat pidanud suvetööotsa. Kontor asub vanalinnas ja puha ning erineb suuresti kõigist kontoritest, mida siiani näinud olen. Näiteks on täiesti tavaline, et töötaja laual lebab poolik luukerekäsi ja kuuleb fraase, nagu "tellisin sulle ilusa suure südame ja igaks juhuks ühe põrna ka". Tööasja ajades kohtan palju imetabast nõukogudeaegset leksikat ja sõnaseadet, seega hakkasin töörutiini peletamiseks imelikke sõnu koguma. Otsetuletised ladina või saksa keelest, mida ÕS ei tunnista ja sõnad, mis olid või on arstiteaduse valdkonnas ehk täiesti normaalsed, aga mis minusugusele meditsiinikaugele inimesele veidrad tunduvad. Siis sõnad, mis on olemuselt nii-nii nõukaaegsed või nii-nii eestiaegsed ja muidugi sõnad, millest ma kuulnud ei olnud. Mõned nopped ka:

kateteriseerima → kateetrit paigaldama, susch nõukaaegne sõna
kõrvaoliiv → stetoskoobi kuuldetorude otstesse käivad jublakad
suspensoorium  → kandeside munandikoti põletiku tarbeks, ühtlasi mu lemmik tuletissõna
odanuga  → väike tera, mis erinevate seadeldistega kaasneb
retroskoop → ehkki guugel ütleb, et tegemist on retrodiskode sarjaga, on selline arstiriist kah olemas
infuus  → leotis või tõmmis
steriilima → see nii-nii eestiaegne sõna
hemoglükofott → seade veresuhkru ja hemoglobiinitaseme määramiseks, otse saksa keelest
otorinolarüngoloog → nina-, kurgu-, kõrvaarst. Täiesti tavaline normaalne meditsiinitermin. Aga ka täiesti hääldamatu, kirjutamatu, kokkulugematu

See töö teeb targaks. Aga nädalavahetustel ma sõidan rattaga ja telgin.

PostEKApolüptiline

PostEKApolüptilise lõpupeo korraldas üliõpilasesindus tähistamaks järjekordse õppeaasta lõppu ja taaskordsete lõpuaktuste mahapidamist. Pidu on peetud, muusika lakanud, viimasedki õlletopsid ja suitsukonid põrandatelt koristatud ning peoruumidest saanud jälle ontlikud klassiruumid. Klassiruumid, mis jäänud ootama uusi võimalikke üliõpilasi, kes loetud päevade pärast sisseastumiskatsetele ilmuvad ning heal juhul kolme aasta pärast samuti lõpuaktusel istudes postEKApolüptilist tunnet kogeda saavad. Kolm aastat tagasi sukeldusin minagi suhteliselt pea ees sellesse lakkamatusse ringlemisse ja möödunud neljapäeval astusin sellest välja. Õigemini pisteti dokustaat pihku ja lükati aplausi saatel välja. Ja nüüd, postEKApolüptiliste varemete vahel uidates kummitab ikka see klassikaline mõte: mis saab edasi?

Maiõhtu

Juhuslik avastus,

et piim on riknenud,

kuid homne on määratud hukule

piimaga hommikukohvita,

viib lähima keldripoe trepist alla.

Kelluke ukse kohal

kumiseb ikka veel,

kui seisan keset väikest umbset maailma

ja silmitsen käsikirjas hinnasiltide taga

reastuvaid imetabasusi,

mida ei saa ühestki hüpersupermarketist.

Kõnnin mööda hämarduvat tänavat,

kotis piim ja pihus suur kummaline sefiir,

mida ei saa ühestki hüpersupermarketist,

ei raatsi veel koju minna,

sest vanade puitmajade mustendavates silmakoobastes

kangastub mingi heatahtlik omaksvõtt

ning õhku on nii kerge kanda,

nagu kiiruga varna ununenud salli

ei vajaks ma enam iial!

Wannabe ornitoloogi kevadejutud

Minu akna taga käivad linnud lillekasti puistatud seemnetest einet võtmas. Neid on hirmus tore jälgida ja läbi fotosilma varitseda. Pesin selleks koguni aknad puhtaks, kuna linnud ei paistnud läbi tolmuse aknaklaasi hästi välja ja häbi hakkas kah. Tillukesed sasipäised tihased käivad harva ning piisab vaid veidi sügavamast hingetõmbest, mil nad välkkiirelt kaovad. Suure musta objektiivi välgutamisest ei tasu rääkidagi. Varblased on aga märksa julgemad ning lubavad õige lähedale. Vähe sellest, neile heast südamest puistatud kaerahelbed lebavad lillekastis puutumatuna ning aknast põrnitsevad sisse etteheitvad näod, soovitusega peenemad seemuskid tagasi menüüsse tõsta. No la-di-daaaa. 
Hasart vabadel hetkedel linde jahtida on pärssinud tugevalt minu suhestumist rahvakalendri tähtpäevadega. Näiteks olen siiani pea igal aastal lihavõtete ajal jõudumööda mune värvinud. Ikka sibulakoortega, vingema tulemuse saamiseks peaaegu kõiki köögis saadaolevaid substantse koorte vahele puistates. Esiteks olen ma ikkagi muinasjulle ning minu püha kohus on traditsioone elus hoida. Teiseks on ju koledal kombel põnev pärast keemist see vettinud kärakas muna ümbert ära harutada ja vaadata, mis välja tuli. Kolmandaks olen eelkõige ikkagi kunstiinimene ja kui kunstiinimene peab koolis tegelema jõuarvutuste rehkendamisega ning detailplaneeringute koostamisega, tahab kunstiinimene vahel mingit kunsti ka teha, kasvõi muna värvida.  Sel korral läksin külla oma headele sõpradele, kelle lapsed kamandasid mind munakoksimise duellile ning kinkisid ühe kaunistatud isendi mulle pärisekski. Sel hetkel mõistsin, et tänavune munarong on minu jaoks läinud. Elaks nagu kotis. 
Aga ühe Kelmiküla asumis suhteliselt hiljuti lammutatud vana puitmaja müüridel kollendavad noored ja värsked kevadlilled, kes oma peanupud jonnakalt välja trüginud vanade saabaste, suitsupakkide, pudelite ja muu risu alt. Loodus võtab ikka ja alati üle.

Kaerahelbed...jälle?!

???!!!

Kevadekuulutajad

Igal aastal märtsikuus ilmuvad nad välja: 

linnud, kes kevade peale kohale lendavad ning kogu aegruumi oma pesitsusmeluga täidavad;
päev-päevalt suurenev kogus inimesi, kellega kaasneb jalgratas;
soov minna tuppa vaid tungival vajadusel, näiteks siis, kui kõht tühjaks läheb või öö kätte jõuab;

(noored) inimesed, kes varakevadiselt krõbedatele kraadidele vaatamata õhukeste jakkide väel talve lõppenuks kuulutavad; 

sõnuseletamatu tung külastada loomaaeda.

Vareste filosoofia

Oled sa tähele pannud,

et teinekord peatuvad varesed oksal, 

mis on

kõige peenem,

kõige hapram,

kõige ebapüsivam

kuid kõige kõrgemal.

Sellisel oksal varesed

õõtsuvad,

vanguvad,

kõiguvad,

kuid püsivad ometi.

Varesed tunnevad elu. 

Tallinn-Tartu-Tallinn

Teinekord satub tallinlane Tartusse käima. Ta imetleb romantilis-rääbakaid agulihoove ja neid toredaid kahekorruselisi puukuure, otsib uuemat tänavakunsti ning ostab kohvikust kõige isuäratavama koogikese. Tallinlane veedab mitu tundi vanade raamatute poodides ja leiab ühest neist karbitäie 80. aastate lõpu paiku tehtud amatöörfotosid. Ta ostab neid terve hunniku ja kahetseb hiljem tagasi Tallinnas olles, et rohkem ei ostnud.

Loodus on arhitekt

Ma ei tea, kas iga usklik 
on nii rõõmus, et jumal on olemas,
kui olin mina, kuuldes
kodukaku huikamist saarepuult,
kus juba tosin aastat
on ta pesakast. Nüüd
on ta seal pesitsenud
juba neli või viis kevadet.
Tema on olemas.

J. Kaplinski

Ronkade kommuun

Noored ja kirkad

A penny for your thoughts...

Koplis on maas süstlad, taevas aga südamed

Võrsuvad

Keegi ütles, et tuvid on tiibadega rotid

Varsti saab vahtraninasid

Sissekanne, milles pole kübetki arhitektuuri. Kuid kas ei ole loodus mitte suurim arhitekt?

Kevadele

Sinu äraolemist 
nii täis nii täis
aeg ruum aed
metsateed
imelik valulev
vaikus igal pool
sinu tuleku ootel.

J.Kaplinski

päike vanalinna majaderägastiku kohal

kevadõhtu 

stalinistlik/funktsionalistlik

homage Andyle

päike joonistab samblale

päike ja lobudik Kadriorus

Roheline

Tüdruk istub

puu all

joonistab puud

puu joonistab tüdrukut 

Indrek Hirv

Viibisin laupäeval maal- surusin valged varbad muru sisse; lugesin õhtupäikeses raamatut; valmistasime lõkkesütel süüa; raamatulehtede vahel viisin veidike lõkkehõngu õhtul linnagi. Kõik need lihtsad toimingud tundusid tõeliselt luksusliku võimalusena. Rohi oli niivõrd erkroheline, kiirgas lausa.  Ja iga ööga tuleb rohelist aina juurde! 

Kauaoodatud rohelise aja algust pühitsevat sissekannet tegemata jätta ei saa.