Minu akna taga käivad linnud lillekasti puistatud seemnetest einet võtmas. Neid on hirmus tore jälgida ja läbi fotosilma varitseda. Pesin selleks koguni aknad puhtaks, kuna linnud ei paistnud läbi tolmuse aknaklaasi hästi välja ja häbi hakkas kah. Tillukesed sasipäised tihased käivad harva ning piisab vaid veidi sügavamast hingetõmbest, mil nad välkkiirelt kaovad. Suure musta objektiivi välgutamisest ei tasu rääkidagi. Varblased on aga märksa julgemad ning lubavad õige lähedale. Vähe sellest, neile heast südamest puistatud kaerahelbed lebavad lillekastis puutumatuna ning aknast põrnitsevad sisse etteheitvad näod, soovitusega peenemad seemuskid tagasi menüüsse tõsta. No la-di-daaaa.
Hasart vabadel hetkedel linde jahtida on pärssinud tugevalt minu suhestumist rahvakalendri tähtpäevadega. Näiteks olen siiani pea igal aastal lihavõtete ajal jõudumööda mune värvinud. Ikka sibulakoortega, vingema tulemuse saamiseks peaaegu kõiki köögis saadaolevaid substantse koorte vahele puistates. Esiteks olen ma ikkagi muinasjulle ning minu püha kohus on traditsioone elus hoida. Teiseks on ju koledal kombel põnev pärast keemist see vettinud kärakas muna ümbert ära harutada ja vaadata, mis välja tuli. Kolmandaks olen eelkõige ikkagi kunstiinimene ja kui kunstiinimene peab koolis tegelema jõuarvutuste rehkendamisega ning detailplaneeringute koostamisega, tahab kunstiinimene vahel mingit kunsti ka teha, kasvõi muna värvida. Sel korral läksin külla oma headele sõpradele, kelle lapsed kamandasid mind munakoksimise duellile ning kinkisid ühe kaunistatud isendi mulle pärisekski. Sel hetkel mõistsin, et tänavune munarong on minu jaoks läinud. Elaks nagu kotis.
Aga ühe Kelmiküla asumis suhteliselt hiljuti lammutatud vana puitmaja müüridel kollendavad noored ja värsked kevadlilled, kes oma peanupud jonnakalt välja trüginud vanade saabaste, suitsupakkide, pudelite ja muu risu alt. Loodus võtab ikka ja alati üle.
Hasart vabadel hetkedel linde jahtida on pärssinud tugevalt minu suhestumist rahvakalendri tähtpäevadega. Näiteks olen siiani pea igal aastal lihavõtete ajal jõudumööda mune värvinud. Ikka sibulakoortega, vingema tulemuse saamiseks peaaegu kõiki köögis saadaolevaid substantse koorte vahele puistates. Esiteks olen ma ikkagi muinasjulle ning minu püha kohus on traditsioone elus hoida. Teiseks on ju koledal kombel põnev pärast keemist see vettinud kärakas muna ümbert ära harutada ja vaadata, mis välja tuli. Kolmandaks olen eelkõige ikkagi kunstiinimene ja kui kunstiinimene peab koolis tegelema jõuarvutuste rehkendamisega ning detailplaneeringute koostamisega, tahab kunstiinimene vahel mingit kunsti ka teha, kasvõi muna värvida. Sel korral läksin külla oma headele sõpradele, kelle lapsed kamandasid mind munakoksimise duellile ning kinkisid ühe kaunistatud isendi mulle pärisekski. Sel hetkel mõistsin, et tänavune munarong on minu jaoks läinud. Elaks nagu kotis.
Aga ühe Kelmiküla asumis suhteliselt hiljuti lammutatud vana puitmaja müüridel kollendavad noored ja värsked kevadlilled, kes oma peanupud jonnakalt välja trüginud vanade saabaste, suitsupakkide, pudelite ja muu risu alt. Loodus võtab ikka ja alati üle.
 |
| Kaerahelbed...jälle?! |
 |
| ???!!! |
No comments:
Post a Comment