Funki otsimas

"...siin esines pildistustes küll koolimaju, küll rahvamaju, küll piirivalvehooneid, samuti linnade, alevike ja maa elamuehitusi, mida kahjuks ei saa nimetada teisiti kui alaväärtuslikeks käsitööliku teostuse ja viimistluse suhtes ning saamatuiks ja väärituiks kujunduse ja hoiaku poolest.  /.../ Nii ei jäänud muud, kui nentida nende fotode ees, et hoolimata heade ehitiste eeskujudest ja õpetatavatest püüetest on ometi lausa mõttetult, ebaratsionaalselt ja kultuuritult võidud alaväärtuslike ehitiste peale ära raisata hulk ehitusmaterjali, tööjõudu ja raha."

Nii arvas 1938. aastal üks tollane arhitektuuriloolane paljudest kahe-ja kolmekümnendate jooksul Eestis kerkinud funkhoonetest (leidsin paari aasta tagusest Sirbist). Viimased tähistasid uut moodset ajastut, neid kerkis palju ja erisuguseid. Praegu on funk arhitektuurisõprade seas popp, tollal leidus aga kobisejaid ülal trsiteeritule lisaks veelgi.
Krõbe ilm on suunanud mind funktsionalismi otsima Nõmmele, kust koju jäätunud varbaid soojendama lühike tee minna. Nõmmel kõnealuse stiili esindajaid jagub, peamiselt villade ja eramute näol. Lisaks paarile heledale Nõmme tüüpi funkvillale ja puitmajale leiab pildireast ka kaks kesklinna hoonet, mis kunagi jalutuskäikudel avastatud. Ühtlasi leidsin sellise lehe, kus juttu Edgar Velbrist ja palju vanu fotosid tema loomingust. Näppasin sealt ühe foto ka oma sissekannet ilmestama.

Olev Siinmaa projekteeritud villa Roosikrantsi tänaval.

Art deco´lik sepisvõre.

Uhke puitfunk villa...

..ümmarguse illuminaatorakna...

...ja eenduvate mahtudega.

Nõmmel Mängu tänaval.

Koidu tänava funktsionalistlikul kortermajal...

...on võluv art deco stiilis sissepääs.

Nõmmel Sihi tänaval - paremal on pisut paista rõduga veranda.

Edgar Velbri projekteeritud funkmaja siis...

.... ja nüüd.

Mööblist ja nukumööblist

Ostas järjekordsel windowshoppingul olles leidsin müügilt wabariigiaegse nukumööbli komplekti, mis koosneb Lutheri toodangu tunnusjoontega võluvatest asjakestest. Nukumööbel oli lapsepõlves minu lemmikumast lemmik leluartikkel, nukkudest ja mänguprotsessist endast sealjuures eriti pidamata. Mööblit sai ise kõvasti meisterdatud ja oma nõukaaegsest veevärgiga köögigarnituurist vaimustuses oldud. Kui nüüd heietused kõrvale jätta soetasin äsja ka ühe teemakohase raamatu - hiljuti ilmunud "Toast tuppa", milles rohkelt fotosid ja juttu 20. sajandi alguse linnakodude sisustusest. Uuenduslikult meelestatud 1930. aastad olid madalate puhvetkappide, lainetavate uste ja art deco aeg.

1930. aastate Saksa mööblikataloogist.

Modernsitlik raamatukapp.

Moodne elutuba, ajakirjast "Maret", 1939.

Veel üks modernistlik raamatukapp.

Kõnetraat 26-70. Traatvõrgud ja kuulsad ovaalvoodid.

Omapärase disainiga art decolik kapp 1930.aastatest.

"See oli ajastu, mil vihkasime tulise veendumusega kõike, mis olnud hea küllalt meie vanematele, isegi ilus nende meelest. Vihkasime plüüsmööblit kodude "saalides", sametportjääre ja heegeldatud laudlinu, "löifereid" saalilaudadel ning kummuteid magamistubades. Põlastasime ja vihkasime toalilli - pelargooniaid ja fuksiaid, juudihabemeid ja oleandreid, kõrgeid puhveteid, kipsingleid, postamente, nipsasjakesi, papa-mamma laulatuspilte, pakse perekonnaalbumeid ning rohelise kaleviga kaetud kirjutuslaudu. Meie aeg nõudis uut asjalikkust ja voolujoont. Meie aeg nõudis kõige ülearuse, tolmuvõtva ja läägelt kauni kaotamist. Meie imetlesime geomeetrilisi vorme, nagu sirgjoon, kuup ja ring, ning vanemate armastatud "juugendstiil" oli meie meelest kohutavalt maitselage. Helesinine ja roosa andsid maad mudahallile, beežile ja määrdunudvalgele. Mööbel pidi olema maad ligi ja pelargooniad taganema kaktuse eest."

Tekst ja fotod raamatust "Toast tuppa"

Kõltsu

Õues viimaste päevadeni valitsenud aastaajatus mulle meeldis, endalegi üllatuseks. Tänu seesugusele ilmastikulisele ambivalentsusele oli võimalik enda meeleheaks fantaseerida, et õues on varakevad või hilissuvi või midagi seesugust. Loodus oleks kui mõnda aega tardunud olnud ja kõduprotsess peatunud. Nüüd aga sadas reaalsus vesise lörtsina alla. Mulle meenus kohe suvel väisatud Kõltsu mõis, mida pole mahti olnud sissekandeks vormida. 

Keila vallas asuv Kõltsu mõis on rohke dekooriga historitsistlik puitehitis, mis Eesti kontekstis mõjub üpris maalilise muinasjutumajakesena. Paar aastat tagasi restaureeritud villa valmis 1891. aastal ja täitis pigem suvemõisa rolli. Ilmselt sel põhjusel ei kuulunud mõisakompleksi ka kuigi palju majandushooneid.
Mõis asub Lahepere lahe ääres, mis kahasse härrastemaja romantilise välisilmega mõjub kutsuvalt - mõis on kontsertide ja ürituste korraldamise paigana ka üsna tuntud.  Siit näeb interjöörilahendusi ja ilusaid vaateid hoonele. All näeb kahte fotot 20. sajandi algusest ja minu tagasihoidlikke jäädvustusi Kõltsu mõisast ning suurest suvest.

Kontserdiks valmis

Suveõhtu

Retrospektiiv

Aastavahetus algas lõbusaid noori füüsikaseadusi purustavalt täistuubitud trollibussis. See oli üpris huvitav ja meelolukas kogemus tekitades tunde, justkui päriselt ka kuuluks kuhugi :) Möödunud aasta ei alanud kuigi põnevalt, ometi kujunes sellest üks väga hea aasta.

Oli pikk ja soe suvi....

...millest nädalaid sai oldud vagabund ning veedetud kusagil koolivõimlas
magamiskotil (foto tegi Kristo).

Aasta avas uksi erilistesse (foto tegi Triinu)...

...ja põnevatesse paikadesse.

Avanes võimalus olla loominguline....

...ja tegeleda teiste loominguga.

Seigeldud sai Eestimaa soppides...

....avastada neis peituvaid aardeid....

..eri aegadest...

...ja eri kujul.

Esines toredaid jõudehetki (foto tegi Triinu)...

...ja tehtud sai palju õppetööd.

Õnnestus kohtuda uute ja huvitavate persoonidega... 

...ja vanade heade sõpradega.