Kaelase.

Peale mõningast pausi õnnestus mul hankida oma "kogusse" jälle üks mõis - Pärnumaal asuv Kaelase. Tallinn-Pärnu maante äär on mõisakohtadesse juhatavaid teeviitasid parajalt täis pikitud,  paraku saadavad paljud neist huvilise vaid varemete juurde. Seevastu Kaelase on suhteliselt hiljuti restaureeritud, äärmiselt armas ja õdus väike mõisamaja. Selles asub erivajadustega laste kool ning meie külaskäik sattus ajale, mil suvevaheaeg kohe lõpule jõudmas. Paljunäinud põlispuude all hingav koolimaja ning mõisapark olid uue õppeaasta ootel: muru äsja niidetud, hoolitsetud peenral seisid viimased vaprad suvelilled - sirgelt, just nagu tervitamiseks üles rivistunud. Ühtegi inimhinge meie silm ei näinud ega kõrv kuulnud, ka kohalik mõisavaim näis mõistvat meie häid kavatsusi ega üritanud võõraid minema peletada. Kogu territooriumil valitsenud tüünet vaikust täiustas rahustav vee vulin. Maja taga voolab nimelt Enge jõgi. Hea, et on nii mõnusaid kohti olemas :)

Suures peenras on ruumi igat sorti lilledele.

Sajandivanused juured.

Peahoonest vasakule jääv valitsejamaja...

....on tänaseni säilinud.

Palkon lisati majale 20.sajandi algul.

Ka Kaelase ei jäänud puutumata 1905.aasta rahutustest. Viimased omanikud von Brandtid lasid põlengus hävinud häärberi taastada, mõningate muudatustega  - näiteks sai maja endale palkoni. Siseruumidesse mul kiigata ei õnnestunud, kooli kodulehelt leitud fotodele tuginedes kaldun arvama, et interjööris miskit mõisahõngulist säilinud ei ole. Väline hubasus jätkub aga päris kindlasti  ka sees, egas tiitel "Kaunim kodu 2003" ole niisama seinale kruvitud.

Mõisa taga voolab jõgi.

 

Pajaka.

Sattusin sellisesse Eestimaa paigakesse nagu Pajaka. Paikneb teine Märjamaa vallas ja omal ajal asus sealgi mõis. Peahoonest pole tänaseks küll suurt midagi järel - 1930ndatel põles see tulekahjus varemeiks ning edasiste aastakümnete jooksul lagunes sootuks ära, jättes vaid üksikud müürijupid oma kunagisest olemasolust jutustama. Mõisakoht ise pole aga sugugi hüljatud, sinna on kerkinud uhked kivihooned (õigemini taastatud mõningad mõisa abihooned) ning piirkond on väga hoolitsetud. Esmalt jäi mulje, et tegemist võiks olla mõne ehitusjärgus majutusasutusega ja nii sai ka territooriumile sisse piilutud. Tagantjärele tarkus lubas arvata, et võis olla ka lihtsalt kellegi uhke koduõu :) Aga tehtud sai mõned fotod ning A. Heina mõisaraamatus oli samuti üks vana jäädvustus nüüdseks hävinud härrastemajast:

Pajaka mõisahoone 20.sajandi algul...

... ja 21.sajandi algul.

Ja veel - leidsin Kultuurimälestiste registri fotokogust huvitavaid fotosid ajast, mil Pajaka mõisa varemeid oli pisut rohkem alles, neid näeb siit.