Üks hea nädalavahetus Laitses.

On jaanuari keskpaik, end päris pikalt oodata lasknud lumi on viimaks ometi maha sadanud. Unisele Laitse külale kontrastiks kõrgub keset asulat massiivne graniitloss, justkui mõni keskaegne kindlus. Majutust pakkuva lossi omanike loodud pildialbumist inspireerituna:

Pärastlõuna:

marsime treppidest muudkui üles, kuni viimaks võime kompsud ühe avara toa baldahhiinvoodile lajatada. Esimesel vaatlusel tundub ruum harjumatult suur, mõnele ühetoalisele korterile pakuks tihedat konkurentsi igal juhul. Pisut sisse sättimist - reisukotist mõned (riide)esemed siia-sinna ja ongi olukord palju kodusem ja hubasem. Toredalt kriimulise vana laudpõranda ja roosilise tapeediga suursugune tuba oleks just nagu paarisaja aasta eest mõnele kuningatütrele kuulunud. Kindlasti aga ei oleks olnud tollal selles toas nii soe :)

Õhtu:

õues on märkamatult muutunud üsna hämaraks ning meie tõttame alla pubisse. Taas neid samu kiviseinte vahel hingavaid treppe mööda. Mitu tühja taldrikut, tassi ja klaasi hiljem jälle trepist üles ja nüüd tuleb kaua oodatud osa õhtust - kaminasse tuli! Algul on vaja noorukest tuleleeki muidugi korduvalt elule puhuda ning lisatulematerjaliga turgutada, kuid lõpuks praksub ta kindlalt ja rahulolevalt kaminasilmas. 

 

 

Öö:
vahepeal on kell tublisti edasi liikunud, terves lossis tundub olevat  maad võtnud vaikus. Ka seltskond kõrvaltoas on nähtavasti oma järelkasvu magama keelitanud. Meie innukas treppidest jooksmine on tänaseks lõppenud  - viimane sooritus oli Lossipoest hea ja parema hankimine, nüüd saab linnast laenutusest kaasa haaratud filmi kõrvale ka jäätist süüa :) Kaminas liigutab end laisalt tuleleek - hakkab temagi juba väsima. Meie kõrge laega tuba on salamisi muutunud aga õige hubaseks kohaks. Ju oleme üksteist omaks võtnud :)

"Vaikelu liiliatega" ...

... ja vaikelu siidri ja jäätisega.

 Hommik:
meie väärikas tuba ei ole hommikuvalguses sugugi muutunud tagasi ehmatavalt suureks ruumiks, vaid on endiselt soe ja sõbralik. Kuigi tema uhke baldahhiinvoodi on nüüd muutunud hoopis suureks tekikuhilast koosnevaks "seapesaks". Kangesti tahaks kaminat uuele elule äratada ja veel ühe puhkepäeva selles mõnusas tekikuhilas veeta. Aga linn ootab juba kärsitult :)

 

 

Leia lillede keskelt rebane.

 

Seitsme maa ja mere taga...

...kõrgunud muinasjutulossid nägid välja tõenäoliselt samasugused nagu Laitse. Keskaja-hõngulisse lossi sisenedes hakkab kujutlusvõime kiirelt tööle - silme ette joonistuvad koonuspeakatetega punapäised printsessid, õuenarrid, hobustel ümber lossi kappavad ning akna all serenaadi laulvad uljad rüütlid. Neogooti stiilis Laitse lasi 1892. aastal ehitada Natalie von Uexkülli poeg Woldemar, seestpoolt sai mõis aga ümber ehitatud juba esimese Eesti vabariigi ajal, seega kaasajal miskit algsest siseplaneeringust säilinud pole.

Juba enne peauksest sisenemist saab imetleda pea kohal laiuvat maalitud tähistaevast, edasi  avaneb taimeornamentide ja jänestega sinipunane vestibüül ja värviküllane saal. Meie kiire suvine sissepõige lossi kivivõlvide vahele rohkem avastada ei lubanudki. Jääbki edaspidiseks ka midagi :)

Õun näikse olevat Laitsele omamoodi sümboliks. Praegusel mõisarahval on oma lipp..samuti õunaga.

Saal. Vahel on vajadus profikaamera järele lausa karjuv.

Selle pildi vestibüülist näppasin ajakirjast "Kroonika kodu-eri"

Laitse kandis oli suur suvi :)

Selline foto lossist aastal 1905 ilutses raamatus "Eesti mõisad".