Saku.

Saku mõisas viibisin esimest korda suvel - teatrietendusel. Postitasin pisut juttu ja mõned fotodki sellest õhtust, mil kaunis häärberis taas daamid õhuliste suvekleitide ning pastelsete sallide sahinal ringi jalutasid. 

Eelmisel nädalal sattusin taaskord - nüüd juba talvisesse Saku mõisa. Mulle anti väga lahkelt maja kohta seletusi ning lasti isegi "kulisside taha" piiluda - restaureerimist ootavatesse tubadesse ja personali läbikäigu-ruumidesse. Nii sain teada, et konverentsikeskusena tegutsev mõis kuulub Saku vallale ning pole ehk nii glamuurne, nagu mõni peeneid spaateenuseid pakkuv häärber. Eksterjöörilt küll kauni ja suursuguse kõrgklassitsistliku hoone sisemus sai nõukaajal paraku "ümber kujundatud". Alates 1920ndatest on mõis katust pakkunud koolile, lasteaiale, vallavalitsusele ning asunud on selles kogunisti korterid. Selle aja jooksul lõhuti välja pea kõik kahhelahjud ja muudeti tubade algset planeeringut - näiteks korterite tarvis muudeti ruume väiksemaks. Niisiis paljud siseruumid ei ole mitte kooskõlas välise fassaadiga.

Vanad seinamaalingud.

Armas foto Saku mõisast ning kübaraga lapsukesest.

Aga nüüd ka teistest ruumidest - nendest, mis mind mõisasse tagasi kutsusid. Näiteks sammastega ja omapärase laega fuajee. Ja uhke sammastega saal, samuti jahisaal, kuhu saab astuda läbi tammepuust ukse. Need kõik asuvad esimesel korrusel -  vanasti ,nagu mõisates ikka, võis leida ka Saku mõisast härra poole ning proua poole. Teisel korrusel asusid teenijate ruumid.
Saalis nautisin suvel teatrietendust, piiludes aeg-ajalt ka ruumi kassettlage, stukkrosette ja saalist sammaste abil eraldatud salonge. Nüüd oli sama saal ainult minu päralt :)

Osake kassettlaest.

Eelpool nimetatud jahisaali tammepuust uksel on põletusaparaadiga loodud motiivid, sedalaadi  põletustehnikas muster pärineb 19.sajandist. Oma ebaõnnestunud jäädvustust antud uksest ma siia lisama ei hakka, ühtlasi tunnen aina enam vajadust profikaamera ja profioskuste järele...aga see selleks :) Jahisaalist leiab ka ainsa säilinud uhke kahhelahju, mis jäi oma ajal lammutustegevusest puutumata. Foto tumerohelisest ahjust võib leida minu suvisest postitusest.

Vaade saalile 20.sajandi algul.

Mõis/Teater.

Ehk siis Saku mõis/Draamateatri Marquis d`artiste. Etendusest niipalju, et oli teine veidike sürr ning vaatajale mõtlemisainet jättev. Mingil hetkel hakkasin aimama, millega vaatemäng kulmineeruda võib ja jäin põnevusega ootama - läheb minu oletus täppi või sigineb etendusse miski ettearvamatu lüke. Mina, õrnahingeline suutsin juba peaaegu pisarateni kaasa elada, kuni etendus ootamatu ja humoorika lahenduse leidis. Lahenduse, mida on võimalik samas mitmeti tõlgendada. Hiljem mõisapargis jalutades ja veel autoski sai teatritüki üle filosofeeritud, et mis ja kuidas jne. Kokkuvõtvalt siis väärt teatrielamus heade näitlejatega.

Nüüd aga mõisa juurde, milleks on kaunis kõrgklassitsistlik hoone. Rikkalik dekoor, uhked sambad ja Palladio aknad. Meenutas minu lemmikut Riisipere mõisahoonet. Teatrisaginas ei olnud majaga tutvumine kuigi mugav ning sammastega saal jäi hoopiski avastamata. Seega-mis kehvasti, see uuesti :) Aga seniks mõned fotod:

 

Häärberi naaber-Saku õlletehas.

Ühte ruumi viis väga huvitav maalingutega uks. Ruumi lae keskel asetsevat lühtrit ümbritsesid samuti neli väikest maali.