Wednesday, February 29, 2012

Üks hea nädalavahetus Laitses.

On jaanuari keskpaik, end päris pikalt oodata lasknud lumi on viimaks ometi maha sadanud. Unisele Laitse külale kontrastiks kõrgub keset asulat massiivne graniitloss, justkui mõni keskaegne kindlus. Majutust pakkuva lossi omanike loodud pildialbumist inspireerituna:

Pärastlõuna:
marsime treppidest muudkui üles, kuni viimaks võime kompsud ühe avara toa baldahhiinvoodile lajatada. Esimesel vaatlusel tundub ruum harjumatult suur, mõnele ühetoalisele korterile pakuks tihedat konkurentsi igal juhul. Pisut sisse sättimist - reisukotist mõned (riide)esemed siia-sinna ja ongi olukord palju kodusem ja hubasem. Toredalt kriimulise vana laudpõranda ja roosilise tapeediga suursugune tuba oleks just nagu paarisaja aasta eest mõnele kuningatütrele kuulunud. Kindlasti aga ei oleks olnud tollal selles toas nii soe :)

Õhtu:
õues on märkamatult muutunud üsna hämaraks ning meie tõttame alla pubisse. Taas neid samu kiviseinte vahel hingavaid treppe mööda. Mitu tühja taldrikut, tassi ja klaasi hiljem jälle trepist üles ja nüüd tuleb kaua oodatud osa õhtust - kaminasse tuli! Algul on vaja noorukest tuleleeki muidugi korduvalt elule puhuda ning lisatulematerjaliga turgutada, kuid lõpuks praksub ta kindlalt ja rahulolevalt kaminasilmas. 
 
 

Öö:
vahepeal on kell tublisti edasi liikunud, terves lossis tundub olevat  maad võtnud vaikus. Ka seltskond kõrvaltoas on nähtavasti oma järelkasvu magama keelitanud. Meie innukas treppidest jooksmine on tänaseks lõppenud  - viimane sooritus oli Lossipoest hea ja parema hankimine, nüüd saab linnast laenutusest kaasa haaratud filmi kõrvale ka jäätist süüa :) Kaminas liigutab end laisalt tuleleek - hakkab temagi juba väsima. Meie kõrge laega tuba on salamisi muutunud aga õige hubaseks kohaks. Ju oleme üksteist omaks võtnud :)

"Vaikelu liiliatega" ...
... ja vaikelu siidri ja jäätisega.


 Hommik:
meie väärikas tuba ei ole hommikuvalguses sugugi muutunud tagasi ehmatavalt suureks ruumiks, vaid on endiselt soe ja sõbralik. Kuigi tema uhke baldahhiinvoodi on nüüd muutunud hoopis suureks tekikuhilast koosnevaks "seapesaks". Kangesti tahaks kaminat uuele elule äratada ja veel ühe puhkepäeva selles mõnusas tekikuhilas veeta. Aga linn ootab juba kärsitult :)
 
 
Leia lillede keskelt rebane.
 

Wednesday, February 22, 2012

Riisiperest.

Nissi vald on ühte populaarsesse suhtlusportaali veebipesa pununud ja kuna kõnealusel vallal on au Riisipere mõisat enda valduste sekka arvata, leidsin just sellelt lehelt mõned vanad fotod. Fotod ajast, mil Riisipere mõisas veel elu käis ning toad väärtuslikust kraamist pungil. Näiteks pilt tütarlaste toast:

See foto ja teised jäädvustused asuvad siin!

Tuesday, February 14, 2012

Armastajad.

Tänasel päeval meenus üks seik:  möödunud kevadel noppisin metsas sinililli. Neid kahte ma üles ei korjanud. Jätsin nad veetma oma ainsat kevadet teineteise embuses.


Öö, lahke, mustakulmuline öö,
too mulle Romeo; ja kui ta sureb,
ta võta, lõika temast väikseid tähti!
Nii kauniks ehib siis ta taeva palge,
et kogu maailm kiindub ainult öösse
ning räigest päikesest ei hooligi.
Shakespeare

Monday, February 13, 2012

Laupäeval.

Laupäevane talveilm oli midagi väga erilist. Milline sinine taevas ja milline päike! Nukralt kössitanud alasti kased koketeerisid nüüd härmatise peenes näputöös. Kui poleks ma pidanud valmistuma õhtusteks külalisteks, oleksin - nagu viimasel ajal kombeks saanud - tõtanud mitmeks tunniks jalutama - Kalamajja; Nõmmele... aga lubasin endale kindlasti teha seda pühapäeval. Oma naiivsuses unustasin - päevad pole vennad. Pühapäeva hommikuks oli kogu eelmise päeva maagia haihtunud nõiaväel: päike oli kadunud, taevas taas hall ning kaskedelt rebitud härmatiserüü. Vaid paar kiiruga tehtud fotot kinnitasid kogu seda ilu. 
Laupäevaõhtustele külalistele näitasin kohvi pakkumise ettekäändel oma uut/vana serviisi. Ebanõukaaegse välimusega nõukaaegset serviisi, mis hiljuti ise tee minu juurde leidis :)

Tuesday, February 7, 2012

Kui lebaks aknasimsel valged kassid.



Nüüd laotand omad valevad terrassid
on lumi kõikjal. Roosilehtena
ta langeb aeglaselt ja hõbeehtena
nüüd aida katvad tema sametmassid.
Kui oleks kallutanud piimatassid
kõik ingellapsed taevas. Tähtena 
ta liugleb, okstele jääb plehtena;
 kui lebaks aknasimsel valged kassid.
...  
Marie Under

Avastasin, et esimest korda üle tõeliselt pika aja suudan talvest rõõmu tunda. Viimati nautisin lumist aega lapsepõlves, mil päevad kulgesid hangede vahel mütates, lumepalle memmedeks mätsides, varjulistes nurgatagustes salaja jääpurikaid limpsides. Hinnaliste vetthülgavate talverõivaste asemel olid tavalised märjad käpikud ja palju rõõmu :) Hiljem möödusid talved enamasti salli-jopekookonis kannatamatult kevadet oodates. Külm ja hall kuuderivi - ei lugenud end kohe kuidagi talveinimeseks.
Tänavu on midagi veidralt teisiti...tabasin end sallikookoni vahelt värve üles lugemas: sametiselt roosad majaseinad päikesetõusu ajal, kuldne sillerdus lumehangedel, elevandiluukarva kohevad katused ja nõnda nõiduslikult punane päikeseloojang, mis krõbedast külmast hoolimata paigale naelutab ning end vaatama sunnib.... Tänavu on midagi veidralt teisiti :)