Laupäeval.

Laupäevane talveilm oli midagi väga erilist. Milline sinine taevas ja milline päike! Nukralt kössitanud alasti kased koketeerisid nüüd härmatise peenes näputöös. Kui poleks ma pidanud valmistuma õhtusteks külalisteks, oleksin - nagu viimasel ajal kombeks saanud - tõtanud mitmeks tunniks jalutama - Kalamajja; Nõmmele... aga lubasin endale kindlasti teha seda pühapäeval. Oma naiivsuses unustasin - päevad pole vennad. Pühapäeva hommikuks oli kogu eelmise päeva maagia haihtunud nõiaväel: päike oli kadunud, taevas taas hall ning kaskedelt rebitud härmatiserüü. Vaid paar kiiruga tehtud fotot kinnitasid kogu seda ilu. 
Laupäevaõhtustele külalistele näitasin kohvi pakkumise ettekäändel oma uut/vana serviisi. Ebanõukaaegse välimusega nõukaaegset serviisi, mis hiljuti ise tee minu juurde leidis :)