Kuidas käituda kabelis?

Sellest oli 19.sajandil Sagadi mõisahärraks olnud P. E. von Fockil väga konkreetne ettekujutus. Nimelt lasi ta ehitada Sagadi rahvale oma kabeli, aga et need maamatsid pühakoda kohe ära ei trööpaks, lõi ta kabeli seadustiku - dokustaadi, kus piinliku täpsusega kirjas, kudamoodi seal  peenes kabelis istuda, astuda ja köhida tohtis :) Tänapäeval on need seaduse punktid sihuke humoorikas lugemine, kokku oli neid 46 ning paari aasta pärast kribas herra veel paar tükki juurdegi. Mõned toredad näited :

1.  Kirikoaeda ei minda mujalt kui suurest wärawast sisse, ja pitki jalgteed ehk purret, mis palki mööda üle joe käib. Üle müüri ehk aja astuda on kowasti keelatud.
2.  Kirikoaja peal ja seal ümberkaudo ärgo saago midagi ärahukkatud ega roojastatud. Liati jäägo puud ja põõsad puutumata, hoonete müürid seisko puhtad ja ilma koera-käega peale kirjutamata ega kriibutamata.
3. Igale surnule, olgo ta noor ehk wana, tuleb rist panna, ja selle külles peab pealekiri olema, mis 1) surnu nime ja 2) tema sündimise ja suremise pääwa nimetab, ja selle al üks sündis Piibli salm. Ristid peavad musta ehk walge õliwärviga wärwitud olema ja seda mööda kui kirjad on tehtud. Nendasamoti peawad nemad üht suurust ja üht wiisi tehtud olema selle munstri järel, mis koolmeistri käes. Rista, mis teistviisi tehtud ei sallita mitte. Koolmeister wõtab neid wärwida ja kirja peale teha, kesgi seda mite mujalt ei muretsenud.
4. Selle seaduse järel saawad Saggadi walla rahwas üksi Esko kabeli kirikoaeda maetud (...) Sestsinasest seadusest ei anta mitte midagi tagasi, olgo siis, et mina, Saggadi moisa päris herra, omalt poolt ühe ehk teise wõõra walla inimese pärast iseäranis seks luba annan. Enne seda ei tohi keski wõõra walla surnud surno majasse panna, wähemine weel hauda walmis kaewata.
5. Kes jumalateenistuse ajal kabelis, surnomajas ehk kirikoaja peal on, olgo puhtais riidis, ja täieste selge peaga inimene, ja tema ei pea milgi kombel teisi tülitama ega ka awalikuks häbiks ja pahanduseks olema. Selle pärast ärgo olgo niisugusel ajal mite köhemist ega rögisemist ega juttoajamist kuulda, ja kõik lükkamine ja pealetäitmine on kõwasti keelatud. 

Eriti meeldib mulle viimane punkt, kus herra igasuguste rögisejate ja lükkajate tegevuse kõvasti ära keelab :) Igatahes selline tore seadustik siis ära toodud raamatus "Sagadi mõis".

Teenritest.

Kui palju teenijarahvast neis majades ringi liigub! Armulisel proual on oma teenijannad ja peaaegu igal preilil omad; on üks vennas, kelle ülesandeks pole muud kui ainult puid lõhkuda ja teine, kelle hoolde on antud ahjude kütmine, ning kolmas, kes peab öösiti vahti ja päeval magab. Kuid tööle on võetud ka keski naisterahvas, kelle ainsaks ülesandeks on lüüa kõik kastrulid, vaagnad ja taldrikud läikima.

...

Eestimaa prouad nõuavad nii palju hoolt ja harjutavad ennast nii abituna käitlema, et mul tuli pidada tõsist vaikset võitlust proua teenistusvalmis toatüdrukuga, enne kui see tunnustas minu harjumuste iseseisvust (A.Hein. Sagadi mõis).

Vasegravüür aastast 1805.

Gravüüril on kujutatud mõisa köögitüdruk ning kirjeldus:
Seelik ja särk on ta ainsad kehakatted. Lisaks on ta vöötanud end villase, umbes käelaba laiuse vööga , sest kunagi ei nähta seal ühtegi naist või neidu ilma vööta. Gravüürilt võib näha, kui kõvasti see tal ümber keha käib. Seda tehakse selleks, et kõhtu selgelt esile tuua, sest selle rahva seas peetakse suureks iluks ja ehteks, kui naisterahvad oma keskpaiga tugeva vöötamise abil selgelt välja toovad. Külatüdrukud saavad seda teha küll ainult pühapäeviti, mil nad end ka muidu üles löövad; et aga pildil kujutatu teenib mõisas, ei ole tema tööpõli seal nõnda raske ja nii võib ta iga päev endale sellist ehtimist lubada. Selline etteulatuv kõht on nende arvamist mööda peamisi mooduseid, kuidas endast muljet jätta (A.Hein-Sagadi mõis).

Vöötamine on siinmail endiselt au sees, väljaulatuv kõht aga mitte nii väga :)

Muuseas, Sagadi mõisa teenijatele maksti palka ainult kord aastas jaanipäeval ning sugugi mitte rahas. Selle asemel said nad rõivaid, sukke ja riiet. Toit oli teenijatele mõisa poolt. Ega tollal rahaga polnudki miskit pihta hakata, kui olid lihtne pärisori ja toit ning riie olemas. Pole ostukeskusi, pole probleemi :)

Kui mõisasse saabusid külalised.

 Soetasin endale Ants Heina raamatu "Sagadi mõis", mis on nii uus, et esimest korda seda otsima minnes polnud raamat veel poelettidele jõudnudki. Teisel korral aga ilutses see kenasti poeriiulil. Kiirelt sirvides jõudsin järeldusele, et tasub raha välja käimist küll. Vanu fotosid pole seal küll paraku palju, aga mulle meeldivad katkendid erinevatest mälestustest ning reisikirjadest, mis kajastavad tollast elu-olu. Näiteks sain sealt lugeda selleaegsest külaliste võõrustamisest mõisas.


Sain teada, et baltisakslaste uksed olid külalistele alati avatud, söögitoa laud oli kaetud iga päev, olenemata, kas majas viibisid külalised või istus lauas vaid oma pere. Need mõisad, millel olid kallimad veinid, hea kokk ja tasemel meelelahutus olid teiste aadlike seas populaarsed ja külalisi käis sellistes mõisates pidevalt. Ühed teatasid endast ette, teised ilmusid niisama kohale, lahkelt võeti vastu kõiki. Tavaliselt jäid võõrad lausa nädalaks mõisarahvale külla.


Lisasin mõned katkendid ja illustreerisin pildiga  Childe Hassami maalist:

Kui söömaaeg lõpeb, jaotatakse end harilikult mitmesse seltskonda. Osa läheb raamatukokku, osa asub klaveri või fortepiano juurde, osa suundub aga piljardituppa või seab end istuma ümber kaardilaua. Mõned võtavad ette ka väikese ekskursiooni pastoraati või mõnda teise lähikonna mõisa, teevad ratsa-või kaarikusõidu ehk huvituvad hoopis mõnest uusehitisest või majanduse ettevõttest, kuna teised kepslevad, naljatlevad ning lobisevad niisama, osa on aias ja osa teeb keskpäevauinakut - niikaua, kuni nad kõik teejoomiseks konversatsioonituppa uuesti kokku kutsutakse. Nüüd võetakse käsile mõni poliitiline teema ehk jutustatakse ümber linna- ning majandusuudiseid või hoopis seda, mis Peterburis on juhtunud; siis aga mängitakse kuni õhtusöögini, lastes vahepeal maitsta punšil, puuviljadel jms. Suppee järel algab väike ball ja jälle juukase punši, bišoffi või midagi muud, kuni lõpuks ükshaaval uniseks jäädakse

Lõpuks tuli õhtusöök - taas väga rikkaliku menüüga. Mõned härrad poleks tahtnud seda vist enam kaasa tehagi, kuid selle mõtte laitis mõisaproua neil juba eos maha. Nimelt kuulus möödapääsmatu viisakuse juurde, et igast paukutavast roast vähemalt palakene ära proovitaks ja majaproua kohus oli seda külalistele ikka ja jälle meelde tuletada. Seda emanda pealekäimist hinnati sedavõrd, et kord kuulsin üht prouat pärast järjekordset pidu kaebavat: "Kogu pakutud söök oli päris hea, aga pealekäimine polnud ikka nii innukas kui vaja."

...

Viimaks võidi siiski söögilauast tõusta ja nüüd algas pikk majaproua tänamise protseduur. Üksiti kummardasid ja niksutasid külalised ka omavahel, tehes seda lõputult nii ette kui ka taha, paremale ja vasakule, ühesõnaga igasse suunda.

Nii, et eeskätt vanemale generatsioonile omane toidu peale surumine on hoopis hirmus peene komme :) Huvitav, missugune jook oli või on bišoff.

 

Sagadi vol.2 - härrastemaja.

Olles kompsud numbritoa uksest sisse lükanud, jalutasime üle õue asuvasse muuseumisse ehk kunagisse mõisa peahoonesse. Uhke tumeroosa hoone, kus härrased olla kunagi kõvasti pidusid pidanud nägi välja selline:

Eestvaates, lumesajus ning hämaras.

Tagakülg. Terrassilt viib allamäge pikk allee läbi pargi.

Eksterjööri imetleda ei saanud just pikalt, kuna tuisuilm tahtis lendu viia.

Majja sisenedes võttis meid vastu lahke perenaine, kes lubas julgelt majas ringi kõndida ja tubades vajadusel tulesid põlema panna. Seda ei olnud vaja kaks korda öelda ja startisime koheselt. Härrastemaja on kaasajal sisustatud näiteks mööbliga Rägavere jt mõisatest, 19.sajandi  ja 20. sajandi alguse Toompea lossist. Säilinud on ka esemeid mõisnike (von Fockid) ajast. Saali seinal on kaks originaalmaali saksa kunstnik Johann Friedrich Seupelilt.

Saalis on originaal-laemaaling.

Vannitoal tahaks kohe pikemalt peatuda, kuna esiteks oli sel kena stiilipuhas põrand ja käppadega vann. Kõnealune vann ning vanniahi pärinevad 20 saj. algusest ja olevat mõisa originaalesemed.

Teiseks ilutses vannitoas ka see klassikaline vanaaegne tikitud rätik, mis minulgi kodus olemas on :)

Mõisa jagu.

Minu jagu.

 Kui käppadega mööbliesemetest juba juttu tuli, siis neid leidus majas veelgi:

Igasugu vidinatest ja nikerdustest ei saanud ka üle ega ümber:

Külalistetubades võib näha Oscar Hoffmanni 19.saj.pärinevaid maale.

Mõned näited tubadest ning mööbliesemetest:

Teisele korrusele viiva trepi ees ühtegi keelavat elementi ei asetsenud, seega lubasime endile sinnagi uudistama minna. Teisel korrusel tundus olevat mõisahoone nö kolikamber ja pööning, kus ootamas vana kõpitsemata mööbel. Päris põnev. Selgus, et sinna olid külalised igati oodatud vaatama restaureerimata antiikmööblit.

Sagadi vol.1

Sünnipäev on viimasel ajal küll rohkem kurvaks tegev nähtus, aga kui selle raames saab nädalavahetuseks mõisamiljöösse kaduda, ei tahakski nii väga kurta :) Niisiis käisin sünnipäeva puhul Sagadi mõisas/hotellis. Küll seal oli vaikne ja lumine, aktiivset elutegevst  ilmutas vaid tuul, mis keerutas meile aeg-ajalt lund silma ja krae vahele.

Nagu ikka kodust kaugele sattudes lubavad inimesed endale julgemaid tegusid. Nii minagi, nimelt hülgasin ma oma tavapärased sea ja kana ning manustasin hirve ja põtra :)

Põdrapasta.