Halva tuju ravim...

...asub siinsamas Tallinnas, Tarbekunsti- ja Disainimuusemis. Leevendab hingehädasid küll ajutiselt, aga parem kui mitte midagi. Nimelt on muuseumissse äsja üles riputataud Annika Tederi näitus nii paganama nunnu, et tahaksid kõiki eksponaate kallistada ning enamuse neist koju viia, et õhtul uinudes kaissu võtta. Kõiki värvilisi ja mummulisi asjandusi silmitsedes ning võideldes tungiga neid näpuga surkida kangastub ulm, et maailm on ikka ilus ja hea koht tegelikult. Mina olen antud näituselt juba kaks korda läbi põiganud ja see avati nagu alles reedel.

Aruküla mõisa maalingud

Viimati viibisin Järvamaal Aruküla mõisas umbes kolm aastat tagasi. Eilne Aruküla mõisa peahoone oli üleni sisse pakitud ning sees ja väljas toimus laiahaardeline restaurierung. Muuhulgas oli mitmes ruumis ulmepaksu krohvikihi alt välja raiutud ka põnevaid maalingufragmente. Sellal, kui "kolleegid" koolist tolmupilve sees tööd rassisid, põikasin korraks külla, et teha mõned klõpsud.

Millal ahju totaalne muutumine aset leidis, ei ole teada....

...ega ka see, mida omaaegne mõisahärra asjast arvaks.

Tolmune

Kevadekuulutajad

Igal aastal märtsikuus ilmuvad nad välja: 

linnud, kes kevade peale kohale lendavad ning kogu aegruumi oma pesitsusmeluga täidavad;
päev-päevalt suurenev kogus inimesi, kellega kaasneb jalgratas;
soov minna tuppa vaid tungival vajadusel, näiteks siis, kui kõht tühjaks läheb või öö kätte jõuab;

(noored) inimesed, kes varakevadiselt krõbedatele kraadidele vaatamata õhukeste jakkide väel talve lõppenuks kuulutavad; 

sõnuseletamatu tung külastada loomaaeda.

Muuseumi tekstiilikogus

Oh neid õndsaid hetki, mil õpingud võimaldavad end sisse pressida "tavalisele ristinimesele" enamasti suletuks jäävatest ustest. Eriti, kui antud uste taga on kappide viisi viimase 130 aasta vältel valminud riideid, jalatseid, kotte ja kübaraid. Ja kui saab neid läbi valgete kinnaste ka tahtmist viisi lapata, ei ihkagi ühe naisterahva hing antud hetkel midagi muud. Pärast eelmise sajandi alguse kandis õmmeldud rõivavalikuga tutvumist tundsime end tõeliste kaltsakatena. Seda mitte meie isikliku halva maitsemeele, vaid tänapäeva hilbunduse arengusuundade paratamatuse tõttu. Elukvaliteedi osas toonaseid suguõdesid ilmselt kadestada ei tasu, aga riided olid ilusad!

Abja

Abja, praegune Abja-Paluoja on minu jaoks alati olnud pisut müstiline koht: minu vanavanemad olid Viljandimaalt pärit ja antud kohaga tugevalt seotud, eelkõige vanaisa, kes Abjast kui oma lapsepõlvemaast ikka ja jälle kõneles. Möödunud sügisel sattusin oma täiskasvanueas esimest korda Apja. Tänapäeval pisut mahajäetud unine maakoht (tegelikult linn) erineb kindlasti vanaisa aegsest Abjast, küll aga ilutseb asulas endiselt EW aegne Edgar Johan Kuusiku projekteeritud pangahoone (hilisem postkontor ja praegu muuseum) ning Abja mõiski on alles. Viimase kohta leidsin silmailu pakkuvaid jäädvustusi siit.

Abja-Paluoja bussijaam

Asula pärl - E.J. Kuusiku projekteeritiud pangahoone

Juugendahjude paraad Abja kunagises pangahoones

Idüll, mis tõenäoliselt püsinud muutumatuna viimased 30 aastat või nii

Abja mõis EW ajal

Abja mõis EW ajal

Margiti pildipesast

Aidahoone, Margiti pildipesast