Friday, July 29, 2011

Kihtide kaupa maalinguid.

Nii rikas on Albu mõis Järvamaal. Kui 1998. aastal restaureerima asuti, koorus vestibüülis  krohvikihi alt välja lõuendil laemaal. Linnukujutistega tagasihoidlik ja hall, pärinevat 18.sajandist. Selle all peitis end aga veelgi vanem- monumentaalmaaling, mis kaunistas ka kõiki seinu. Kaunis ja värviline maaling pakkus tõelist silmailu. Ju hiljem mõisat omanud Gustav Otto von Douglas tahtis oma elamist pisut värskendada ning kattis kirkavärvilised ornamendid teistlaadi laemaalinguda, ei saa pahaks panna :) Tänapäeval on võimalik maalingutega vestibüüli taas imetleda, lindudega laemaal koliti aga ümber ühte teise ruumi:

Viimaselt pildilt saab aimu lindudega laemaali väljanägemisest. Mõisas on säilinud mitmed valged kahhelahjud ning sini-valge mustriga lummav barokne ahi. Kahhelkive lähemalt silmitsedes tundus, nagu oleks need mõni laps vildikaga kaunistanud :)

Härrastemajal oli omal ajal ka mantelkorsten, mis tänapäeval saanud uue hingamise trepi näol. Keerdtrepp on nimelt ehitatud mantelkorstna sisse. 
Vestibüüli sammusime sisse läbi 19.sajandil ehitatud veranda. Fotole ei ole jäädvustunud  siiski hetk enne karurünnakut, vaid mõisamajas viibis meie külastuse hetkel miski jahitrofeede näitus. Pildil paistev mesikäpp kuulus samuti topiste nukrasse ent ohutusse seltskonda.
Trepp mantelkorstnas.


Maalingujutuga jätkates leidub hoones veel üks lõuendile manatud laemaaling. Ruumi, mille lage see ehib olevat mõisahärra kasutanud kodukirikuna. Maalingul olevad sõnad tõlkis meid vastu võtnud inimene lahkesti ära, aga minu vana pea suutis täpse sõnastuse loomulikult ära unustada. Siiski - kirjas on seal miskit sellist: õndsad on need, kes usuvad jumalat, sest nemad saavad taevasse.
Ait, milles asub söögikoht.
 

Thursday, July 21, 2011

Anijast ja hanedest.

Siis oli veel kevad. Vist elus kaunimat ei olegi kui -ootus, sest suveks valmistuma juba algan ja talve tulisemalt maha salgan -kui olukorda Underi sõnadega kirjeldada. Anija mõisapargis õitsesid õrnad meelespead ning puud tuikusid lindudest.
  
Anija mõisa härrastemaja on sihuke vigurdaja, et eest on tema roosa ja tagant kollast värvi. Fassaadi kallal olevat pisut kõpitsetud ja üle värvitud, tagakülg veel ootab remonti. Hoone juures hakkasid silma huvitavad stukkornamendid - pooleldi mees, pooleldi taimeväät-tegelastega. Samuti toredad baroksed katuseaknad.
  
Aastatel 1800-1801, Matthias Georg Stael von Holsteini ajal, valmis kaunis barokne härrastemaja. 1840.aastal müüdi Anija vendadele Constatin Peter Andreas ja Constatin August Ungern-Sternbergidele. Ungern-Sternbergide käes püsis mõis 1906.aastani, mil uueks omanikuks sai Mary von Wahl (A.Särg "Harjumaa mõisad ja mõisnikud")
Kaasajal pakub härrastemaja peavarju Anija rahvamajale ja raamatukogule. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, näiteks ait, mille foto siia üles sai riputatud.


Anijaga seoses tuleb mul alati see humoorikas lugu meelde, mida kõigile on ilmselt rääkinud kunagi kirjanduse- või ajalooõpetaja. Nimelt see, kuidas Eduard Vilde romaan Anija meeste Tallinnas käimisest moondus ühes tunnikontrollis teoseks "Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid" :)

Saturday, July 16, 2011

Vihula.

Palmse ja Sagadi naaber, Vihula mõisakompleks näib omapärane ja luksuslik. Paisjärve ääres kõrguv härrastemaja on ümbritsetud arvukatest kõrvalhoonetest - ühed kõrgemal künkal,  teised madalamal, pea veepiiril, mõned hooned tihedalt kõrvuti, teised eraldatult kaugemal. Härrastemaju on sellel mõisal lausa kaks - lisaks suurele peahoonele ja väiksem tagamõis.
1905
2011

Minevikus on mõis korduvalt maha põlenud, Punaarmee poolt segi pekstud, selles on asunud vanadekodu ning see on kuulnud kolhoosile ja sovhoosile..nagu ilmselt paljud teisedki Eesti mõisad. Tänapäeval on mõisaansambel kenasti taastatud (kui mälu mind ei peta, siis mõned hooned ka veel pooleli) ning selles asub peen spa-hotell. Jalutuskäigul kimas jalgratastel saksa härraseid meist mööda igal sammul.
Mõisa viimased omanikud olid von Shubertid ja algselt oli peahoone ning ka kõrvalhooned puidust. Vaid tagamõis oli kivist. Sellest saab pikemalt lugeda siit .
Peahoone.
Berliet.
Kunagine puidust peahoone.
Vanim säilinud hoone-tagamõis.

Mõisakompleksi kõrval asuvasse külapoodi jäätist ostma sai minna kahel viisil: mööda teed või ületades valgeid sillakesi. Sildadega pole seal koonerdatud, eks ka vett ole omajagu.

Mõisas ringi jalutades leidsime aialapikese, millel maasikapeenrad ahvatlevalt punetasid ning kasvuhoone, mille klaasseina tagant kurgitaimed vastu vaatasid. Veel leidsime aiast paar turisti, kes end lesimistoolidel juurvilja-ja lillepeenarde vahele mõnusasti sisse olid seadnud :)  
Ühes kõrvalhoones sai klaasi tagant imetleda vana hobutõlda, mille ajaloost ma küll miskit ei tea, ega suutnud ka internetiavarustest leida. Küll aga pärineb maja ees seisev Berliet  tõenäoliselt 1920ndatest ning sellega saab ka lihtsurelik teatud summa maksmisel paar tiiru teha :) 
Mõlemal pool sissesõiduteed asetsevad Shubertite vapiga sambad. Pildil ka vana veski.

Vanu fotosid Vihula mõisast saab vaadata siit .