Siis oli veel kevad. Vist elus kaunimat ei olegi kui -ootus, sest suveks valmistuma juba algan ja talve tulisemalt maha salgan -kui olukorda Underi sõnadega kirjeldada. Anija mõisapargis õitsesid õrnad meelespead ning puud tuikusid lindudest.
Anija mõisa härrastemaja on sihuke vigurdaja, et eest on tema roosa ja tagant kollast värvi. Fassaadi kallal olevat pisut kõpitsetud ja üle värvitud, tagakülg veel ootab remonti. Hoone juures hakkasid silma huvitavad stukkornamendid - pooleldi mees, pooleldi taimeväät-tegelastega. Samuti toredad baroksed katuseaknad.
Aastatel 1800-1801, Matthias Georg Stael von Holsteini ajal, valmis kaunis barokne härrastemaja. 1840.aastal müüdi Anija vendadele Constatin Peter Andreas ja Constatin August Ungern-Sternbergidele. Ungern-Sternbergide käes püsis mõis 1906.aastani, mil uueks omanikuks sai Mary von Wahl (A.Särg "Harjumaa mõisad ja mõisnikud")
Kaasajal pakub härrastemaja peavarju Anija rahvamajale ja raamatukogule. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, näiteks ait, mille foto siia üles sai riputatud.
Anijaga seoses tuleb mul alati see humoorikas lugu meelde, mida kõigile on ilmselt rääkinud kunagi kirjanduse- või ajalooõpetaja. Nimelt see, kuidas Eduard Vilde romaan Anija meeste Tallinnas käimisest moondus ühes tunnikontrollis teoseks "Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid" :)
Anija mõisa härrastemaja on sihuke vigurdaja, et eest on tema roosa ja tagant kollast värvi. Fassaadi kallal olevat pisut kõpitsetud ja üle värvitud, tagakülg veel ootab remonti. Hoone juures hakkasid silma huvitavad stukkornamendid - pooleldi mees, pooleldi taimeväät-tegelastega. Samuti toredad baroksed katuseaknad.
Aastatel 1800-1801, Matthias Georg Stael von Holsteini ajal, valmis kaunis barokne härrastemaja. 1840.aastal müüdi Anija vendadele Constatin Peter Andreas ja Constatin August Ungern-Sternbergidele. Ungern-Sternbergide käes püsis mõis 1906.aastani, mil uueks omanikuks sai Mary von Wahl (A.Särg "Harjumaa mõisad ja mõisnikud")
Kaasajal pakub härrastemaja peavarju Anija rahvamajale ja raamatukogule. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, näiteks ait, mille foto siia üles sai riputatud.
Anijaga seoses tuleb mul alati see humoorikas lugu meelde, mida kõigile on ilmselt rääkinud kunagi kirjanduse- või ajalooõpetaja. Nimelt see, kuidas Eduard Vilde romaan Anija meeste Tallinnas käimisest moondus ühes tunnikontrollis teoseks "Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid" :)
No comments:
Post a Comment