Riisiperest.

Nissi vald on ühte populaarsesse suhtlusportaali veebipesa pununud ja kuna kõnealusel vallal on au Riisipere mõisat enda valduste sekka arvata, leidsin just sellelt lehelt mõned vanad fotod. Fotod ajast, mil Riisipere mõisas veel elu käis ning toad väärtuslikust kraamist pungil. Näiteks pilt tütarlaste toast:

See foto ja teised jäädvustused asuvad siin!

Kadunud hiilgus.

Riisipere mõisahoone on peitnud end puude ja põõsaste rägastikku, justnagu häbeneks  kunagine kaunis häärber oma praegust seisukorda. Hoone on küll eravalduses, kuid näikse olevat hüljatud-niivõrd räsitud ning lagunev on ta. Paljud stukkornamendid ja rosetid olid häärberi küljest maha pudenenud ning kildudeks kukkunud. Kõigele vaatamata on kõrgklassitsistlik Riisipere siiski üks ilusamaid mõisahooneid, mida mina näinud olen. Fassaadil asuv võimas kuue sambaga dekooririkas portikus on tõeline vaatamisväärsus, meenutades mõnd antiiktemplit.

Aknad ja uksed olid laudadega kinni löödud, nagu tondilossile kohane ja ühegi prao vahelt sisse piiluda ei õnnestunud. Interjöörilt olevat (olnud) mõis aga sama suurejooneline nagu väljastki - mõningaid pilte tubadest näeb sellelt lehelt.

Häärberi taga avanes vaade võssakasvanud aiale, kus kunagise purskkaevu "elutu keha" pakub nüüd kasvupinda umbrohule.

Riisipere aastal 1890.