Kui mõisasse saabusid külalised.

 Soetasin endale Ants Heina raamatu "Sagadi mõis", mis on nii uus, et esimest korda seda otsima minnes polnud raamat veel poelettidele jõudnudki. Teisel korral aga ilutses see kenasti poeriiulil. Kiirelt sirvides jõudsin järeldusele, et tasub raha välja käimist küll. Vanu fotosid pole seal küll paraku palju, aga mulle meeldivad katkendid erinevatest mälestustest ning reisikirjadest, mis kajastavad tollast elu-olu. Näiteks sain sealt lugeda selleaegsest külaliste võõrustamisest mõisas.


Sain teada, et baltisakslaste uksed olid külalistele alati avatud, söögitoa laud oli kaetud iga päev, olenemata, kas majas viibisid külalised või istus lauas vaid oma pere. Need mõisad, millel olid kallimad veinid, hea kokk ja tasemel meelelahutus olid teiste aadlike seas populaarsed ja külalisi käis sellistes mõisates pidevalt. Ühed teatasid endast ette, teised ilmusid niisama kohale, lahkelt võeti vastu kõiki. Tavaliselt jäid võõrad lausa nädalaks mõisarahvale külla.


Lisasin mõned katkendid ja illustreerisin pildiga  Childe Hassami maalist:

Kui söömaaeg lõpeb, jaotatakse end harilikult mitmesse seltskonda. Osa läheb raamatukokku, osa asub klaveri või fortepiano juurde, osa suundub aga piljardituppa või seab end istuma ümber kaardilaua. Mõned võtavad ette ka väikese ekskursiooni pastoraati või mõnda teise lähikonna mõisa, teevad ratsa-või kaarikusõidu ehk huvituvad hoopis mõnest uusehitisest või majanduse ettevõttest, kuna teised kepslevad, naljatlevad ning lobisevad niisama, osa on aias ja osa teeb keskpäevauinakut - niikaua, kuni nad kõik teejoomiseks konversatsioonituppa uuesti kokku kutsutakse. Nüüd võetakse käsile mõni poliitiline teema ehk jutustatakse ümber linna- ning majandusuudiseid või hoopis seda, mis Peterburis on juhtunud; siis aga mängitakse kuni õhtusöögini, lastes vahepeal maitsta punšil, puuviljadel jms. Suppee järel algab väike ball ja jälle juukase punši, bišoffi või midagi muud, kuni lõpuks ükshaaval uniseks jäädakse

Lõpuks tuli õhtusöök - taas väga rikkaliku menüüga. Mõned härrad poleks tahtnud seda vist enam kaasa tehagi, kuid selle mõtte laitis mõisaproua neil juba eos maha. Nimelt kuulus möödapääsmatu viisakuse juurde, et igast paukutavast roast vähemalt palakene ära proovitaks ja majaproua kohus oli seda külalistele ikka ja jälle meelde tuletada. Seda emanda pealekäimist hinnati sedavõrd, et kord kuulsin üht prouat pärast järjekordset pidu kaebavat: "Kogu pakutud söök oli päris hea, aga pealekäimine polnud ikka nii innukas kui vaja."

...

Viimaks võidi siiski söögilauast tõusta ja nüüd algas pikk majaproua tänamise protseduur. Üksiti kummardasid ja niksutasid külalised ka omavahel, tehes seda lõputult nii ette kui ka taha, paremale ja vasakule, ühesõnaga igasse suunda.

Nii, et eeskätt vanemale generatsioonile omane toidu peale surumine on hoopis hirmus peene komme :) Huvitav, missugune jook oli või on bišoff.