Kreeka pähklipuu? Lina?

Erinevalt tuhandetest ja tuhandetest inimestest ei ole vanajumal mulle rohenäpluse geeni kaasa pannud. Taimed mulle meeldivad ja minu kodus on neid alati leidunud, aga hoolitsenud on nende eest ikkagi teised inimesed. Nagu minu kadunud vanaemagi rõhutada armastas, ei teadnud ma iial peenarde asukohta, mil rohida oli vaja; küll aga olin esimene valmivaid vilju mugimas. Nii see oli, rohimine oli hirmus piin ja niigi lühikeste suvekuude suurim pekkikeeraja. Aga nüüd on mul taim, mille pärast ma hirmus elevil olen. Miks?

Kõik algas sügisesel koolireisul Viljandimaale, mil me, kui mälu mind ei peta, Karksi linnusemäel turnimas olime. Seal paikneva kiriku ees kõrgusid mingid tundmatud puud ja maas vedelesid nende veelgi tundmatumad saadused. Levisid jutud, et tegemist olla Kreeka pähklitega, aga keegi ei kippunud seda tõsiselt võtma. Seejärel kinnitas üks kooli õppejõud, et need tõepoolest on Kreeka pähklid ja seda jäid loomulikult kõik uskuma. Sest kui üks kõrgesti lugupeetud professor ütleb, et need rohelised pallid, mille otsas me siin, Eestimaa peal oma ketsidega tallume on Kreeka pähklid, siis küllap see tõsi ka on. Ja nii hakkasid kõik neid tundmatuid vilju endale kotti ja taskusse korjama, ka mina sain viie kleepuva rohelise munakese õnnelikuks omanikus. 

Kodus tagasi olles said kõik viis vilja mulda pistetud, muidugi eelnevalt sõnagi guugeldamata selle kohta, mismoodi peaks Kreeka pähklit üldse kasvatama hakkama. Ilmselt sel põhjusel ei järgnenud pool aastat ei kippu ega kõppu ja lootus kahanes üpris viledaks...kuni paar nädalat tagasi sigines ühte lillepotti mingi ennenägematu taimehakatis. Tekkis õhinat täis hüpotees, et üks vili tõesti idanes. Peagi istutasime veelgi kosunud "pähklipuu" ümber ja selle käigus tundus tõepoolest, et taimekese teises otsas on mingi kõvemat sorti kärakas. Tõenäoliselt oli tegemist ainsa õnnelikuga viiest pähklist, mis sai täiesti juhuslikult mulda pistetud õigel moel ning parajasse sügavusse, juhhei! Nüüd ta siis siin kasvab ja sirutab oma kaela päikese poole. 

Tegelikult on Kreeka pähkel paras külmavares, kes ei taha Eesti tingimustes hästi kasvada (kes pärast guugeldab, guugeldab paremini). Mõisnikud üritasid küll siin ja seal neid kasvama saada, aga suhteliselt tulutult. Mõned isendid siiski kohanesid ja kõrguvad nüüd meie maalgi. Paraku ei taha nad kliimaga endiselt piisavalt leppida, et vilja kanda. Seda haruldasem oli seista keset pähklivälja (neid oli tõepoolest lisaks veel ka palju) ja sellega saab lahenduse ka müsteerium, miks mina - mitterohenäpp - ühe taime pärast elevil olen.

Ps! Ühtlasi kasvab lillekastis (vist) lina. Kui mõni aeg tagasi lillekast üleöö rohetama lõi, selgus, et mingid müstilised taimed on end sinna tihedalt ja korrapäraselt kasvama sättinud. Kuna nende külvamist keegi omaks ei võtnud, hakkasime huviga ootama, mis edasi saab. Taimekesed arenesid kiirelt ning talupojatarkuse ja guugli abiga otsustasime need linaks kinnitada. Vanarahva targutusi maksab siiski tõsiselt võtta, eriti seda, mis tõmbab võrdusmärgi pika vastlaliu ja pika linataime vahele. Sest asjaolu, et lindudele pandud suvalised linaseemned actually kasvama läksid, saab seletada ainult selle pahaaimamatu vastlaliuga, mis vastlaööl Schnelli tiigil nalja pärast sooritatud sai.