Roosad mõisad ja minu lapsepõlverajad.

Üleelmises postituses rääkisin sellest, kuidas Haapsalus käisin. Loomulikult ei saanud ma jätta kasutamata võimalust külastada paari läheduses asuvat mõisahoonet. Esimene oli Palivere mõis. Ma olen sinna kanti oma elu jooksul ikka mõned head korrad sattunud, aga seda hoonet ei ole au olnud kohata. Roosas mõisas tegutseb kaasajal Palivere Laste-ja Noortekodu, maja oli kahjuks siit-sealt veidi ajahammast tunda saanud ja jättis räämas mulje:

Teine mõis, mida külastasime on väga tähendusrikas mõis :) Minu lapsepõlve mõis, Suure-Lähtru. Minu isa elas tollal selle mõisa lähedal. Lapsena isale külla sõites keeras auto peateelt ühel hetkel paremale ning siis algas sõit mööda pärnapuude alleed. Allee lõpus paistis roosa mõisahoone. Mulle meeldis vaadata, kuidas pärnapuud  muudkui mööda tuhisesid ja vana mõis aina lähemale tuli, kuni seisis täies hiilguses meie ees. Aed oli küll ees, kuid minu kujutlusvõime aitas mul näha läbi aia :) Siis aga tuli autorooli keerata vasakule ning mõisahoone kadus taas silmist. Mul ei olnud tollal aimugi, mis maja see selline on. Suur roosa hoone nägi välja nagu uhke muinasjutuloss :)

Pärnapuude allee lõpus paistab Suure-Lähtru mõis.

Praegu on see mõis eravalduses, ka minu isa maja ning selle juurde kuuluv maa on nüüd mõisat omava kodaniku jagu. Lapsena sattusin isa juurde vist kord aastas või nii...võibolla ka rohkem, ei saanud siis sellest ajajaotusest väga aru. Toimetasin seal ringi, ega mõistnud, millises uhkes kohas ma viibin...mõis maja kõrval, mõisa abihooneid kogu ümbrus täis. Lausa maja õues seisis vana veski, mis samuti mõisaajast. Laupäeval seal käies vaatasin oma lapsepõlveradu hoopis teise pilguga. Millal ma seal viimati üldse olin? Mitmeid aastaid tagasi.