Kuidas sada aastat tagasi hiiri püüti?

Näiteks sellise riistapuuga, mis kannab nime "Capito" ja mille leiutas Karl Bender 19.sajandi lõpul Saksamaal. Päris kavalalt välja mõeldud süsteem meelitab toidupala kasutades närilise alustuseks puurikesse,  mille rippluuk looma raskuse all koheselt kinni prantsatab. Närilise ainus võimalus kuhugi edasi liikuda on traattoru mööda üles ronida. Jõudnud aga ülemisele tasandile ootab loomakest salakaval jalgealune - plekkplaat, mis  alla vajub ning hiire veega täidetud anumasse kukutab. Samuti vinnab plaat niiviiis taas üles alumise puurikese rippluugi ja teekond märja haua suunas avaneb  uuele pahaaimamatule loomakesele. 

Jättes kõrvale koledavõitu otstarbe on tegemist üpris huvitava asjandusega. Karl Bender nokitses lõkse algul ise teha, 1896.aastal hakkas neid tootma aga Dotzheimis asunud suurmanufaktuur. Peagi sai leiutisest uus ja kuum tarbeese, mida tollases  ajakirjanduses koguni kui "sajandi suurimat õnnestumist" reklaamiti. Näiteks leidsin sellise reklaaminupukese aastast 1900.  Selles kuulutuses meisterdab "hiireuputisi" küll üks Briti manufaktuur, Karl Benderi Capitot toodeti Saksamaal aga aastani 1929.

  

Veel üks Capito saksakeelsest ebayst. Tükike Benderi patendimärgil olnud
inglipoissi.... 

...on ka minu Capitol säilinud.

Plekist veenõu on kaduma läinud

Aeg on nõudnud oma...

Mehhanism

 

Neil fotodel olev Capito pärineb tõenäoliselt ühest Harjumaa mõisast, kuhu see sajandivahetuse paiku tellida või välismaalt kaasa tuua võidi. Tundus paslik lisada siia ka vana foto, mis lebas hiirelõksuga samal pööningul. Kulunud foto vanaaegses riietuses naise ja riiulitäite pisividinatega ning vana hiirepüüdja eksisteerisid ehk kunagi koos omas ajas.