Tuesday, December 9, 2014

Rullin sukad alla ja tantsima...

...nii laulsid tüdrukud 1920. aastatel. Allarullunud sukad vanadel fotodel ilutsevate tütarlaste jalas polnud sugugi kogemata lönti vajunud, vaid meelega säherduseks rullitud, et moodsal kahekümnendate naisel oleks mugav näiteks hoogsat charlestoni kepsutada. Ja pandlaga kinnituv riba tekkis kingale samuti just sel ajastul praktilistel kaalutlustel: ikka selleks, et jalavari moodsaid tantse vihtudes jalast ei lendaks. 
20. sajandi algul arenev hambahügieen muutus kättesaadavaks rahakatele kodanikele: kui kesise kukruga daamid fotosilma ees huuled koomal hoidsid, said jõukad naisterahvad poseerides lubada ka naeratust kui staatuse sümbolit.
Daamide kurikuulsat sagedast minestamist ei põhjustanud vanasti sugugi üleliia peene ja õrna naisehinge valulik empiirilisus, vaid hoopis korsett, mis siseelundid sandistas. Seetõttu valitses noore neiu abiellumisel lisaks rõõmule peres ka kurbus - kas noorik jääb sünnitusel ellu?
Korsetitu naistemoe pioneer Coco Chanel olla 1920. aastatel legendikohaselt armukese jahil kogemata uinunud ning päikese käes jumekaks kõrbenud, mille naine hiljem enesekindlalt taotluslikuks tembeldas. Nii olla alguse saanud päevitamine kui moeröögatus: varem ei pidanud rikkad põllul rügama, millele viitas hele nahatoon. Nüüd aga kõneles just päevitus sellest, et oli piisavalt raha ning vaba aega päikese käes jahiga seilata ja niisama vedeleda.
Peale esimest ilmasõda oli suur osa mehi otsa saanud või vigaseks jäänud, ehk seetõttu saavutas ka daamide jäägitu sümpaatia tummfilmide ilusmees Rudolf Valentino. Sedavõrd jäägitu, et kui vaeseke 31 aastaselt teise ilma suundus, sooritasid naised massiliselt enesetappe. 
Aga need, kes Rudolfi surma üle elasid pidutsesid edasi, kandsid vägagi paljastavaid ja sädelevaid kleite, kuulasid džässi, suitsetasid elegantseid sigaretipitse kinnastatud sõrmede vahel hoides ning puuderdasid nina hurmavate art deco stiilis toosikestest. Muidugi see vähemus, kes seda kõike endale lubada sai, kuivõrd suuresti valitses tol perioodil vaesus. 
Seda kõike ja palju muud huvitavat kuulsin laupäeval Kumus art deco kleidinäitust väisates. Nimelt juhtusin kohale saabuma Gerly Tinni ekskursiooni ajaks ja liitusin kuulama tulnud massidega. Palju põnevat naiselikku kraami ja tunnustus minu lemmikule Hercule Poirot`le: nimelt olla see ainus ajastutruu sari ilma kostüümikunstnike isiklike stilistiliste tõlgendusteta- you rock, Hercule! 

Allarullitud sukad
Ajastu mõjus laastavalt paljudele loomaliikidele, kasutades massiliselt nahka ja karusnahku
Tema sai endale naeratust lubada
Rudolf Valentino: üks ja ainus
Vahetatavad kontsad
Napp kleit
Herc

Rudolf siit, Herc sealt.

2 comments:

  1. Mõtle õmblejannade silmade peale, küll oli litreid ja pärleid ja tikkimist.... 100w lambipirnid poeriiulitel vist ei oodanud!
    Ütlemata edev näitus, vääga šikk.
    Herc minu lemmik ka :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja mida see kleitidele tikitud bling kõik kaaluda võis...tuli veel charlestoni ka tantsida, võimsad naised :)

      Delete