Ühel päeval ma äkitselt avastasin, et paar viimast kuud kestnud suur hall on otsa saanud. Küll see oli ilus hetk. Ainult, et hommikuse tööle hilinemise korral ei õnnestu enam pimeduse varjus kohale hiilida :) Aga see on väike hind arvestades, et kolepime talv hakkab vist tõesti lõpuks taanduma.
Laupäeval ma uitasin Nõmmel päris mitu tundi. Alustuseks kimbutasin suusatajaid, koperdades mööda nende radu. Kuid kuna Nõmme mets on hetkel muutunud üheks suureks suusarajaks, pidime suusatajatega teeradu siiski sõbralikult jagama ning õnneks saime sellega ka hakkama :)
Nõmme majade vahel jalutamine oli väääga mõnus:) Kõik kuidagi sillerdas sooja päikese käes. Olemise muutis eriti kevadiseks ühest hoovist kostev sae hääl. Minu lapsepõlvekodus seisis künka otsas suure kettaga saag, mis kevade saabudes talvistest katetest lahti päästeti ning käima tõmmati. Sama toimus ka naabertaludes, kuna sae peenikest tämbrit ning tükeldatava puidu lõhna oli terve ümbruskond täis. See oli alati kevade tunnuseks :)
Tegelikult oli Nõmmele minekuks üks konkreetsem põhjus ka. Nimelt avastasin, et mul ei ole ühtegi adekvaatset fotot Glehni lossist, ega ole ma selle paekivist pinda ka kaua oma käega katsumas käinud.
Ega mulle antud mõis eriti ei imponeeri. Keskaegset linnust meenutav ehitis mõjub kuidagi süngelt ja pole teine eriline iludus ka. Kujutluspilti ringi tippivatest peenetest prouadest on suhteliselt raske luua. Liivase pinnasega männimetsas kõrguv loss tundub erinevat tugevalt romantilistest häärberitest. Aga neil olla olnud seal palmimaja ja puha. Siin piltki ("Eesti mõisad"):
Ise jäädvustasin ka mõned kaadrid:
Laupäeval ma uitasin Nõmmel päris mitu tundi. Alustuseks kimbutasin suusatajaid, koperdades mööda nende radu. Kuid kuna Nõmme mets on hetkel muutunud üheks suureks suusarajaks, pidime suusatajatega teeradu siiski sõbralikult jagama ning õnneks saime sellega ka hakkama :)
Nõmme majade vahel jalutamine oli väääga mõnus:) Kõik kuidagi sillerdas sooja päikese käes. Olemise muutis eriti kevadiseks ühest hoovist kostev sae hääl. Minu lapsepõlvekodus seisis künka otsas suure kettaga saag, mis kevade saabudes talvistest katetest lahti päästeti ning käima tõmmati. Sama toimus ka naabertaludes, kuna sae peenikest tämbrit ning tükeldatava puidu lõhna oli terve ümbruskond täis. See oli alati kevade tunnuseks :)
Tegelikult oli Nõmmele minekuks üks konkreetsem põhjus ka. Nimelt avastasin, et mul ei ole ühtegi adekvaatset fotot Glehni lossist, ega ole ma selle paekivist pinda ka kaua oma käega katsumas käinud.
Ega mulle antud mõis eriti ei imponeeri. Keskaegset linnust meenutav ehitis mõjub kuidagi süngelt ja pole teine eriline iludus ka. Kujutluspilti ringi tippivatest peenetest prouadest on suhteliselt raske luua. Liivase pinnasega männimetsas kõrguv loss tundub erinevat tugevalt romantilistest häärberitest. Aga neil olla olnud seal palmimaja ja puha. Siin piltki ("Eesti mõisad"):
Ise jäädvustasin ka mõned kaadrid:
Panen siia kena loo ja fotomaterjalide juurde pisut ka ühe naljakama ja piprasema loo. Kui umbes 7 aasta eest käisid kaugetelt Ameerikamaadelt ka Nikolai Glehni järeltulevad põlved Nõmme mände ja vaarisa lossi kaemas, ohkas üks neidis ja lisas, "Täpselt selline, nagu vaarisa juttude põhjalt on vanaema jutustanud!" "Sedand nüüd küll, kuigi vanasti polnud lossil elektritki", vastanud giid ja lisanud, "no ja siis veel seda ka, et täna on lossil 3 korrust, siis kõigest 2!" Ja siis oli korraga linnulaulu kuulda!
ReplyDelete