Mir

Samal ajal, mil meid Valgevenes olles rekonstrueeritud keskaegse lossiga peibutada püüti, sai meie noor ja vihane reisiseltskond haisu ninna, et lähedal asub üks ehe Valgevene küla. Lasime kindlusest jalga ja kadusime Miri nimelise külakese teekäänakute vahele. Asula oli tõepoolest ääretult võluv oma imetabaste värvi- ja ehituslahendustega. Kultuuriruumile omane erksinine oli ootuspäraselt esindatud, lisaks ka erkroheline, erkkollane ja muud intensiivsed toonid. Kõikvõimalikke viise elamise käepäraste vahenditega tuunimiseks oli samuti rakendatud: ajaloolisi slaavi puitmajakesi oli kaasajastatud küll profiilpleki, tellisvoodri ja jumalteabmillega, aiaväravaks passisid omavahel ühendatud hammasrattad ning mõnusa aiatooli oli keegi kohalik meisterdanud laste söögitoolist. Taevas oli sini-sinine ja soe Valgevene päike küttis pealaed kuumaks. Küla:1, kindlus:0

Fotod: Triin ja Anu

Postkastid on overrated, postitorust piisab.

Külavahetee, mida mööda minnes leidsin kõige ehedama suveniiri - ahjukahli

Veevõtukohti oli külas palju ja need ka töötasid

Külas oli oma muuseum ning silt uksel lubas, et see on ka avatud

Võluv kaevumaja. Aga Poola betoonist seeriaaedu..

..võib oma äranägemise järgi kaunistada. Ning seda oli külas ka tehtud ja kuidas veel..