Sirelite aegu.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:

mu süda õhetab kui hõõguv ääs-

Ah, sirelite õitseaeg on käes!

Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

...

All sirelpõõsa sinetavaid sarju

mu valge käsivars kui luige kael

nüüd küünib kobaraid, mis okste lael

loond loogeldes suurt värisevat varju-

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju

nad iluga, liig raske minu vael-

ah, piki maja nagu punav pael

seal pungi puhkemas kui suuri marju!

...

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:

on nagu mind mu õitsev veri ehiks,

ah, elada on imeliselt hää!

...

Ah, puu, kõik õied minu üle saja!

Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!

Mu meeled ammu ootnud ärevil

nii mõne pika igatsuseaja.

Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:

seks aega küll, seks aega sügisel

ja kurval, külmal, kainestaval talvel.

Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:

kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,

nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

Mul ei olekski tarvis sõnu ritta seada, sest klassikud on kõik juba minu eest kirja  pannud ja kuigi jagan Marie Underi emotsioone täielikult, tahaks siiski õhata, et sirelite aeg on aasta ilusaim!!! Valgete ja lillade õiekobarate ilmumisega tohib ometi kord valjult välja ütelda: jälle on suvi!!! 
Ma armastan neid "lilli". Lapsena täitsin tubades kõik vaasid nendega. Hingata majas siis enam ei saanud, aga no küll oli ilus! :)