Külastasin pealkirjas kajastuva nimega kohvikut, mis vanalinnas suhteliselt hiljuti avatud. Alguses sai veidi pead kratsitud, et millisel aadressil antud kohve nüüd ometi asuski, kuid peagi selgus, et olime seisnud mitte just päris trepil aga mõningate sammude kaugusel otsitavast kohast. Selline situatsioonikoomika siis elust enesest :)
Kohvik ise oli aga väga omapärane-sisustus koosnes nõukaaegsest mööblist ja muust pudist-padist. Jällenägemisrõõmu pakkusid kandilised ratastel tugitoolid, suured punased sööklalauad, läikiv saepurumööbel, plastmassist laualambid ja palju muud. Kohvi toodi ka mõnusalt nostalgilises teeklaasis. Kaasaegsesse viru valge klaasi valatud mahl oleks võinud samuti olla hoopis sellises teeklaasis.
Esiti ei osanud ma eriti kohviku atmosfääri nautida, kogu see kohati pisut räsitud retromööbel tundus kuidagi mittehubane. Mida kauem ma seal aga viibisin, seda positiivsemalt meelestatumaks ma muutusin ning lahkudes olin jõudnud järeldusele, et tegemist on igati toreda kohaga, kuhu veel minna kavatsen. Pealegi oli caesari salat väga maitsev :)
Ma arvasin, et toidud on ka nõukaaegased-mannavaht, praekartul kotleti ja hapukurgiga jne. Aga puha Caesari salat.
ReplyDeleteMannavaht jms. oleks seal muidugi omal kohal, aga iseasi, kas klientuuri ka siis jätkuks :)
ReplyDelete