Eile koolis

Eile valitses koolimajas mõningane elevus, sest kooli tulid kaks uut tüüpi ... ferro- ja ambrotüüp. Nimelt täitus üks õpperuumidest terveks pikaks pärastlõunaks fotokeemia uimastavate aroomidega, vaadata sai kõiksugu vanu fotosid ning klaasnegatiive; vaadata sai ka kõiksugu uusi fotosid ja klaasnegatiive, mis nägid välja nagu vanad. Ja mis peamine, võimalik oli lasta endast ajaloolistes tehnikates fotosid teha. 
Kõik see oli niivõrd põnev ja vinge, et stress ja muud pained ununesid sootuks. Paraku tekkisid uued hingehädad ka asemele, sest ferrotüüp ehk plekitükile manatud kujutis on ühe naesterahva vastu halastamatu. See menetlus joonistab mõnuga välja kõik kortsukesed ning iluvead ja lisab omalt poolt neid kamaluga juurdegi. Ambrotüüpi ei söendanud enam proovidagi, ehkki see, klaasile tekitatud kujutis on naishinge füsiognoomia vastu pisut leebem. Siit järeldub, et polnud need sajakonna aasta tagused inimesed nii vanad ja koledad ühti, nagu sageli arvatakse. Neil lihtsalt puudus võimalus end ilusaks pildistada ja vajadusel tulemus veel Photoshopis üle käia. 
Koos fotopärastlõunal osalenud tüüpidega läksime näituse avamisele, ambro-ja ferrotüübid jäid koolimajja tahenema. 

Kreeka pähklipuu? Lina?

Erinevalt tuhandetest ja tuhandetest inimestest ei ole vanajumal mulle rohenäpluse geeni kaasa pannud. Taimed mulle meeldivad ja minu kodus on neid alati leidunud, aga hoolitsenud on nende eest ikkagi teised inimesed. Nagu minu kadunud vanaemagi rõhutada armastas, ei teadnud ma iial peenarde asukohta, mil rohida oli vaja; küll aga olin esimene valmivaid vilju mugimas. Nii see oli, rohimine oli hirmus piin ja niigi lühikeste suvekuude suurim pekkikeeraja. Aga nüüd on mul taim, mille pärast ma hirmus elevil olen. Miks?

Kõik algas sügisesel koolireisul Viljandimaale, mil me, kui mälu mind ei peta, Karksi linnusemäel turnimas olime. Seal paikneva kiriku ees kõrgusid mingid tundmatud puud ja maas vedelesid nende veelgi tundmatumad saadused. Levisid jutud, et tegemist olla Kreeka pähklitega, aga keegi ei kippunud seda tõsiselt võtma. Seejärel kinnitas üks kooli õppejõud, et need tõepoolest on Kreeka pähklid ja seda jäid loomulikult kõik uskuma. Sest kui üks kõrgesti lugupeetud professor ütleb, et need rohelised pallid, mille otsas me siin, Eestimaa peal oma ketsidega tallume on Kreeka pähklid, siis küllap see tõsi ka on. Ja nii hakkasid kõik neid tundmatuid vilju endale kotti ja taskusse korjama, ka mina sain viie kleepuva rohelise munakese õnnelikuks omanikus. 

Kodus tagasi olles said kõik viis vilja mulda pistetud, muidugi eelnevalt sõnagi guugeldamata selle kohta, mismoodi peaks Kreeka pähklit üldse kasvatama hakkama. Ilmselt sel põhjusel ei järgnenud pool aastat ei kippu ega kõppu ja lootus kahanes üpris viledaks...kuni paar nädalat tagasi sigines ühte lillepotti mingi ennenägematu taimehakatis. Tekkis õhinat täis hüpotees, et üks vili tõesti idanes. Peagi istutasime veelgi kosunud "pähklipuu" ümber ja selle käigus tundus tõepoolest, et taimekese teises otsas on mingi kõvemat sorti kärakas. Tõenäoliselt oli tegemist ainsa õnnelikuga viiest pähklist, mis sai täiesti juhuslikult mulda pistetud õigel moel ning parajasse sügavusse, juhhei! Nüüd ta siis siin kasvab ja sirutab oma kaela päikese poole. 

Tegelikult on Kreeka pähkel paras külmavares, kes ei taha Eesti tingimustes hästi kasvada (kes pärast guugeldab, guugeldab paremini). Mõisnikud üritasid küll siin ja seal neid kasvama saada, aga suhteliselt tulutult. Mõned isendid siiski kohanesid ja kõrguvad nüüd meie maalgi. Paraku ei taha nad kliimaga endiselt piisavalt leppida, et vilja kanda. Seda haruldasem oli seista keset pähklivälja (neid oli tõepoolest lisaks veel ka palju) ja sellega saab lahenduse ka müsteerium, miks mina - mitterohenäpp - ühe taime pärast elevil olen.

Ps! Ühtlasi kasvab lillekastis (vist) lina. Kui mõni aeg tagasi lillekast üleöö rohetama lõi, selgus, et mingid müstilised taimed on end sinna tihedalt ja korrapäraselt kasvama sättinud. Kuna nende külvamist keegi omaks ei võtnud, hakkasime huviga ootama, mis edasi saab. Taimekesed arenesid kiirelt ning talupojatarkuse ja guugli abiga otsustasime need linaks kinnitada. Vanarahva targutusi maksab siiski tõsiselt võtta, eriti seda, mis tõmbab võrdusmärgi pika vastlaliu ja pika linataime vahele. Sest asjaolu, et lindudele pandud suvalised linaseemned actually kasvama läksid, saab seletada ainult selle pahaaimamatu vastlaliuga, mis vastlaööl Schnelli tiigil nalja pärast sooritatud sai.

Sotsmodernistlikke välgatusi

Olen viimasel ajal seoses lõputööga päris kõvasti Nõukogude perioodi materjali läbi kamminud ja selle käigus igasugu huvitavat kraami leidnud, sealhulgas ka fotomaterjali. Siin mõned näited paneelikaesteetikast Roman Bezjaki pildiraamatust "Socialist modernism". Sekka Arhitektuurimuuseumi arhiivist pärit kodumaist idülli Mustamäelt:

Sarajevosse maandus kord ufolaev. Kasvas rohtu ja hakkas omaks

Mustamäe mustrid. EAM Fk 17213

Lapsed, joonistage oma lemmikmaja ja onud arhitektuuribüroost ehitavad selle valmis

.

Kompositsioon ema, lapse ja uunikumiga. EAM Fk 17202

Kui Gaudil kästaks modernismi teha. Chemnitz, Saksamaa

Kompositsioon mehe ja uunikumiga. EAM Fk 17204

Maailm maailmas. Zagreb

Kõige kuulsam. Tbilisi

Cool paneelikas, lisaboonustena kasiino ja restoran. Ukraina

 

Kadunud Lööra

Leidsin siit ühe lummava foto Lööra (ka Lõõra) karjamõisast, mis juba enne 1970. aastaid hävis. Harjumaal Kose vallas asunud Lööra oli pea alati Harmi kõrvalmõis, nagu nimi ütleb, siis täpsemalt selle karjakasvatusüksus. Küllap ei ole seetõttu mõisast ka suuremat infot leida, olgugi, et mingi kökatsi asemel paistab fotolt nautlevate aadlikega pikitud kaunis puithoone.

PS! Foto on suur ja detailirohke, soovitan kindlasti avada. Näiteks ei silmanud ma kohe muusikainstrumenti, mida sõrmitseb üks kahest balustraadil istuvast naisterahvast.

Wannabe ornitoloogi kevadejutud

Minu akna taga käivad linnud lillekasti puistatud seemnetest einet võtmas. Neid on hirmus tore jälgida ja läbi fotosilma varitseda. Pesin selleks koguni aknad puhtaks, kuna linnud ei paistnud läbi tolmuse aknaklaasi hästi välja ja häbi hakkas kah. Tillukesed sasipäised tihased käivad harva ning piisab vaid veidi sügavamast hingetõmbest, mil nad välkkiirelt kaovad. Suure musta objektiivi välgutamisest ei tasu rääkidagi. Varblased on aga märksa julgemad ning lubavad õige lähedale. Vähe sellest, neile heast südamest puistatud kaerahelbed lebavad lillekastis puutumatuna ning aknast põrnitsevad sisse etteheitvad näod, soovitusega peenemad seemuskid tagasi menüüsse tõsta. No la-di-daaaa. 
Hasart vabadel hetkedel linde jahtida on pärssinud tugevalt minu suhestumist rahvakalendri tähtpäevadega. Näiteks olen siiani pea igal aastal lihavõtete ajal jõudumööda mune värvinud. Ikka sibulakoortega, vingema tulemuse saamiseks peaaegu kõiki köögis saadaolevaid substantse koorte vahele puistates. Esiteks olen ma ikkagi muinasjulle ning minu püha kohus on traditsioone elus hoida. Teiseks on ju koledal kombel põnev pärast keemist see vettinud kärakas muna ümbert ära harutada ja vaadata, mis välja tuli. Kolmandaks olen eelkõige ikkagi kunstiinimene ja kui kunstiinimene peab koolis tegelema jõuarvutuste rehkendamisega ning detailplaneeringute koostamisega, tahab kunstiinimene vahel mingit kunsti ka teha, kasvõi muna värvida.  Sel korral läksin külla oma headele sõpradele, kelle lapsed kamandasid mind munakoksimise duellile ning kinkisid ühe kaunistatud isendi mulle pärisekski. Sel hetkel mõistsin, et tänavune munarong on minu jaoks läinud. Elaks nagu kotis. 
Aga ühe Kelmiküla asumis suhteliselt hiljuti lammutatud vana puitmaja müüridel kollendavad noored ja värsked kevadlilled, kes oma peanupud jonnakalt välja trüginud vanade saabaste, suitsupakkide, pudelite ja muu risu alt. Loodus võtab ikka ja alati üle.

Kaerahelbed...jälle?!

???!!!