Eelmises postituses mainisin, et päevad on "head kiiret" täis, mis ei lase niisama kodus passida. Üks nähtus, mis nii mõnegi minu õhtu endale saab on teater. Teatris käimine on suurepärane ajaviide, võimalus põgeneda mitmeks tunniks kogu argise virvarri eest. Muidugi juhul, kui näitemäng suudab niimoodi endasse haarata. Mis seal salata, olen ka külastanud etendusi, mille eest tahaks hoopis tagasi reaalsusesse põgeneda. Siiski olen antud ajahetkeks suuresti välja selgitanud, millised teatrid ning mislaadi etendused minu maitsemeelt nuumata suudavad ja seepärast esineb "ämbreid" ka aina vähem.
Hea etenduse puhul võib näitlejate, lavastaja ja kunstniku ühiselt loodud sünergiasse jäägitult ära kaduda. Kui vaheajaga ka ei kiusata, on eriti meeldiv (väga pikkade tükkide puhul on vaheaeg muidugi õigustatud). Pärast sellist etendust astud tänavale kerge tundega, heade emotsioonidega, erinevate järelmõtetega. Vahel käib mõni teatritükis kuuldud mõttetera pikka aega kaasas, või keset etendust plahvatab: täpselt nii see ongi!!!
Näiteks ehe emotsioon No99 lavastusest "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" - ekraanile lastud videolõik, kus Eha Komissarov arutles kunstiinimeste piinade üle. Nimelt väitis ta, et kunstnik, kes midagi loob, ei ole oma vaimusünnitiste üle sugugi õnnelik, vaid masendub maatasa. Ta vihkab oma teost, tajudes iseenda mannetust ning küündimatust. Tema ainus soov on rebida tükkideks ning hävitada see nukker taies, märk sellest, et ta kunagi ei suuda luua midagi soovitud tasemel. Mina ei ole küll kaugeltki kunstnik, aga pean nentima, et oma tagasihoidlike loomeprotsesside käigus on mind tabanud üks ühele kõik see, millest rääkis Eha Komissarov. Seda kuulates pahvatasin ma mõttes: JAAAAAAA!!!! Mmhhpp!!! See on nii tõsi!! Oma samuti loomeinimesest teatrikaaslasega ei vahetanud ma etenduse ajal ühtegi sõna, niipea aga, kui teatrimaja uks meie järel kinni klõpsatas, selgus, et olime temaga ühel ja samal ajal täpselt samu mõtteid mõelnud! :) Nii me siis vaimustunult emotsioonitsesime keset öist Tallinnat :)
Selliseid äratundmisrõõmu tekitavaid, inspireerivaid ning mõtlemisainet pakkuvaid seiku saab teatrist küllaga pea iga kord. See vist ongi kvaliteetaeg! :)
Hea oleks minna
teatrisse kui saab veel piletit (mis on kahtlane)
ja naerda koos naerva maskiga
ja nutta koos nutva maskiga
ja väljudes ümiseda meeldinud aariat
või pead vangutades muhelda selle üle,
et ettekleebitud vurrudega mehed
papist puude vahel
panid unustama, et puud on papist
ja vurrud kleebitud
Paul-Eeik Rummo "Laupäev"
No comments:
Post a Comment