Ood suvele.

Jäänud on vaid üks augustikuu päev ning algabki esimene sügiskuu. Suve lõpp on minu jaoks alati rusuv ja melanhoolne, mul lihtsalt on vaja hästi palju päikest ja valgust ja soojust, et end hästi tunda ning sügis viib selle kõik endaga kaasa. Juba augustis hakkab suvi vaikselt hääbuma - lehed puudel on küll alles rohelised, kuid hoopis teistsugused kui südasuvel. Siis olid need kirkad ja säravad, nüüd aga kuidagi väsinud moega ning tuhmunud. Nendegi eluring hakkab täis saama. Igal sammul märkan muutusi enda ümber. Päikesevalgus, soojus ja rohelus, mis mulle jõudu annavad, lihtsalt kaovad silmnähtavalt ja ma ei saa sinna midagi parata. Loomulikult selle asemel, et ennast positiivselt meelestada, kuulan ma muusikat, mis minu suveleina veelgi süvendab. Aga laul on väga hea ja lüürika ühtib täiuslikult minu emotsioonidega: 

Virmalised - Naer 

Miks mulle suvi nii oluline on? Sest:

1. Suvel on õues VALGE. Ärkan ma hommikul vara, või väga vara, ikka on päike minust ette jõudnud ning ööpimeduse juba kokku pakkinud. Seega aknast välja vaadates seletavad uneudused silmad esimese asjana päikeselaigulist suvehommikut. Tuju muutub  kohe  hiiglama heaks :) Sügisel vara ärgates tervitab mind aknasse kiigates aga tavaliselt  vihmaladin kottpimeduses. Tuju heaks ei muutu, tekib hoopis ületamatu soov sügavale teki alla tagasi pugeda. Suveõhtutel, kui kellaaeg viitab juba ööle, on õues jätkuvalt valge. Vahel on lausa nii, et kuu on juba tööpostile asunud, aga päike ei ole veel nõus lahkuma. Ja nii nad seal taevas siis kahekesi maid jagavad :) 

Kerge on olla õnnelik, kui nii vähe on pimedust! :)

2.  SUVE VÄRVID on täiesti erakordsed. Sügisestel kirjudel lehtedel ja talvisel lumevalgel lihtsalt puudub see miski minu jaoks. Saja erineva varjundiga roheline, suvetaeva sinine, kollakad niidud ja heinamaad, nendes kasvavad põllulilled aktsenti andmas, sirelililla, maasikapunane ja muidugi ainulaadne soe kuldkollane, mida suvepäike õhtuti puude latvadele ning majakatustele puistata armastab. Eriti aga eelnevalt mainitud roheline! Terve halli ja igava talve ootan ma kannatamatult hiirkõrvu ning suve alguseks  saavad neist  lõpuks elurõõmsalt rohelised lehed. See aeg, mil linn muutub taas roheliseks on minu jaoks tõeline kõrghetk :)

 

 

3. SUVISED TEGEMISED toimuvad ääretult tiheda intervalliga, kuna suvel tahaks pidevalt midagi ette võtta. Külmal ajal aga pistan nina õue ainult täpselt nii palju, kui hädavajalik on. Suusatama, või mingeid muid tegevusi tegema minna ei tule mõttessegi. Mina olen juhtumisi tõeline külmavares ning talvel on veel eriti külm ja paha. Üldse tahaks külmal ja sombusel ajal ainult kuskil soojas istuda ja talvituda. Suvel on aga hoopis teised lood, siis võiks kasvõi hommikust õhtuni õues viibida. Suvel on energiat, tahtmist ja viitsimist tegutseda ning ringi käia :)

 

4. SUVITI MAAL on isegi minusugusel linnalembesel päris tore olla...muidugi juhul, kui varsti jälle linna tagasi saab :) Aga päevake või isegi kaks maakeskkonnas veeta on igati meeldiv. Metsas või niidul ringi luusida, põllulilli avastada, metsmaasikaid kõrrele lükkida, putukaid jälgida, olles samal ajal ümbritsetud tüünest vaikusest. Hea asi on ka see, et sääsed ja muud verejanulised tegelased ei ole mind kunagi eriti armastanud :) Nad küll mekivad kuidagi pika hambaga, kuid lendavad peagi maitsvamat rooga otsima. Seega  on minul  suvel maal mõnus olla ka siis, kui paljudel teistel ei ole. Kui aga peaks hakkama sinna juurde maatööd tegema, kaoks maal viibimise võlu minu jaoks sama kiirelt, kui Tuhkatriinu tõld südaööl :)

5. SUVEHOMMIKUD JA -ÕHTUD. Kõige enam hommikuti energiat andev ei ole minu jaoks täisteraküpsis ega maisihelbed ega ka actimel, vaid see, kui ma ärgates leian end suvehommikust :) Eriti mõnusa tunde tekitab teadmine, et kohe saab minna rõdule kohvi jooma ja hommikust sööma. Suveõhtud on aga midagi väga erilist. Vähe sellest, et hilisel kellaajal on ikka veel valge ja soe, võluvad mind need varjundid, mida loojuv õhtupäike kõikjale poetab, hilisõhtune udu heinamaadel on tõeliselt nõiduslik. Suveõhtud on lapsest saadik mind köitnud:

6. SUVISED RIIDED on õhulised, lendlevad, heledad ja kujutavad endast põhiliselt kleite ja seelikuid:) Mulle hirmsasti meedlib seelikuid kanda, aga külmal ajal on sageli kuidagi turvalisem end sisse pakkida pikkadesse pükstesse, soojem on muidugi ka. Mure seisneb ka selles, et külmakartliku inimesena ei taha ma  sugugi soojalt riides käia :) Paksud vammused ei ole elegantsed , seepärast üritan talvel kompromissile jõuda-muretsen  küll talvemantli, mis aga rohkem vastab esteetilistele nõuetele, kui praktilistele. Tagajärjeks see, et külm on :) Suvel seevastu saab sitsides-satsides ja heledates suvekingades rahulikult ringi lehvida, ilma, et peaks muretsema külma, pori, tuisu jms pärast. Välimus on esteetiline  ja samal ajal on soe ja hea olla! Kõige parem on veel see, et suvel saab käia paljajalu ja seda armastan ma üliväga. Kui parajasti paljajalu olla ei saa, siis next best thing on plätud :)

7. SUVINE PADUVIHM on nähtus, mis mulle väga meeldib. Ei tea, miks, aga lapsest saadik on see mind paelunud. See on hoopis teistsugune, kui sügisene vihm, mis on külm ja kõle. Suvine vihm on soe ja hea ning omamoodi romantiline:) Väiksena tormasin kohe õue, mida tugevam sadu, seda parem. Praeguseks on ühiskond mind suutnud siiski raamidesse suruda ja õue vihma kätte tantsima enam ei lähe :) Küll aga veedan ma saju võimaluse korral alati rõdul. 

Ma võiksin seda sissekannet jätkata kuni punktini nr 100, nii palju on asju, mida ma suve juures armastan. Ebaõiglaselt kiiresti on üks suvi jälle otsa saanud ning minul aeg omamoodi talveunne suikuda :) Lõpetuseks veel üks  nukker laul- linnasuvi on minu jaoks aktuaalne teema :) Hiirekõrvadeni!


HU - Linnasuve laul