Viis päeva maal

Istusime kodust kaugel palvemaja trepil,
sõime poest ostetud saia ja piima,
tuliliiliad trepi ees veel ei õitsenud,
eemal ehitati maanteed,
lillepeenrad olid rohimata,
ja neid ei tule enam kunagi,
neid valgete pearättidega naisi,
kes koju minnes ikka 
rätikud peast võtsid 
ja neid pea kohal lehvitasid,
lauldes laulu suurest hommikust,
kus me kord kohtume kõik.
Lihtsalt üks suvi.
Palju maasikaid tee ääres.

T. Õnnepalu

Rapla linna ehe

Märjamaad läbis kunagi kitsarööpaline raudtee, mille juurde kuulus see töölistele mõeldud hoone 

Pääsukesi oli palju

Vanadest taluhoonetest võib leida aardeid, nagu vana hobuvanker...

...ja sadul...

...või võluvad eestiaegsed klaasuksed

Pääsukesi oli tõesti palju

Paneelmaja kohtub metsiku loodusega

Tänavakunst Märjamaal

Olen viimased aastad linnakeskkonnale üpris truu olnud ega mäletagi, millal viimati pea terveks nädalaks maapiirkonda sõitsin. Viis päeva Märjamaa vallas ei möödunud sugugi vaid heinakõrs suus pilvi vaadeldes, vaid hoopis praktika raames vanu reheelamuid mõõdistades. Peale väsitava vaimutöö ning 17 tunnise joonestamismaratoni mahtus neisse päevadesse ka põnevaid jalutuskäike, maalilisi maastikke ja suviseid külavaheteid, saunaskäik, suve esimene maasikas, toredaid inimesi ja lõbusaid hetki, kannustavaid eduelamusi ning lisaks palju päikest, rohelust ja lõõgastavat vaikust. Pealinna tagasi jõudes oli pisut raskegi taas kohaneda inimmassi ja linnasaginaga.