Leid.

Möödunud aastasse jäänud eesti fotovõistlusel "Kultuurimälestised Vikipeediasse" noppis esimese koha foto seinamaalist Purila mõisas. Sellise tunnustuse pälvimine avas fotole omakorda võimaluse osaleda üleeuroopalikul fotovõistlusel "Wiki Loves Monuments 2011", kus arvati see teise koha vääriliseks. Pole paha! :) Fotot silmitsedes ei pane selle edu ka sugugi imestama. Kuigi iseenesest oleks vaatepilt nagu kurb - lagunenud mõisaruum raamimas tuhmunud seinamaali - samas mõjub jäädvustus salapäraselt ning imposantselt. Minul tekkis igal juhul ületamatu soov Raplamaal asuvat Purila mõisa külastada.

Fotovõistlusest saab lugeda siit ja kõnealune foto ise asub siin. Tasub vaatamist!

Vaatamata trööstitule seisukorrale on mahajäetud lagunevad mõisad tõeliselt müstilised ja kutsuvad, hoopis põnevamad taastatud uhketest häärberitest. Eriti, kui leiad mõnest sellisest õnnetust mõisavarest midagi nii põnevat, nagu vana kustuv seinamaal...

Saku.

Saku mõisas viibisin esimest korda suvel - teatrietendusel. Postitasin pisut juttu ja mõned fotodki sellest õhtust, mil kaunis häärberis taas daamid õhuliste suvekleitide ning pastelsete sallide sahinal ringi jalutasid. 

Eelmisel nädalal sattusin taaskord - nüüd juba talvisesse Saku mõisa. Mulle anti väga lahkelt maja kohta seletusi ning lasti isegi "kulisside taha" piiluda - restaureerimist ootavatesse tubadesse ja personali läbikäigu-ruumidesse. Nii sain teada, et konverentsikeskusena tegutsev mõis kuulub Saku vallale ning pole ehk nii glamuurne, nagu mõni peeneid spaateenuseid pakkuv häärber. Eksterjöörilt küll kauni ja suursuguse kõrgklassitsistliku hoone sisemus sai nõukaajal paraku "ümber kujundatud". Alates 1920ndatest on mõis katust pakkunud koolile, lasteaiale, vallavalitsusele ning asunud on selles kogunisti korterid. Selle aja jooksul lõhuti välja pea kõik kahhelahjud ja muudeti tubade algset planeeringut - näiteks korterite tarvis muudeti ruume väiksemaks. Niisiis paljud siseruumid ei ole mitte kooskõlas välise fassaadiga.

Vanad seinamaalingud.

Armas foto Saku mõisast ning kübaraga lapsukesest.

Aga nüüd ka teistest ruumidest - nendest, mis mind mõisasse tagasi kutsusid. Näiteks sammastega ja omapärase laega fuajee. Ja uhke sammastega saal, samuti jahisaal, kuhu saab astuda läbi tammepuust ukse. Need kõik asuvad esimesel korrusel -  vanasti ,nagu mõisates ikka, võis leida ka Saku mõisast härra poole ning proua poole. Teisel korrusel asusid teenijate ruumid.
Saalis nautisin suvel teatrietendust, piiludes aeg-ajalt ka ruumi kassettlage, stukkrosette ja saalist sammaste abil eraldatud salonge. Nüüd oli sama saal ainult minu päralt :)

Osake kassettlaest.

Eelpool nimetatud jahisaali tammepuust uksel on põletusaparaadiga loodud motiivid, sedalaadi  põletustehnikas muster pärineb 19.sajandist. Oma ebaõnnestunud jäädvustust antud uksest ma siia lisama ei hakka, ühtlasi tunnen aina enam vajadust profikaamera ja profioskuste järele...aga see selleks :) Jahisaalist leiab ka ainsa säilinud uhke kahhelahju, mis jäi oma ajal lammutustegevusest puutumata. Foto tumerohelisest ahjust võib leida minu suvisest postitusest.

Vaade saalile 20.sajandi algul.

Mõisad põlevad... Vigala moodi.

Üritades ära vaadata võimalikult palju "unustatud eesti filme", mida ETV kaks kanalit on juba mõnda aega vaatamiseks pakkunud, sattusin paar päeva tagasi sellise filmi peale nagu "Jõulud Vigalas". Linateoses toimub tegevus 1905.aasta detsembris, mõisate rüüstamise ning põletamise aegu. Liig kõrgete rendihindade tõttu parun Uexkülliga pahuksisse läinud kohalikud talunikud teevad maatasa ka Vana-Vigala mõisa - mõnuga lüüakse kildudeks peened portselannõud, käristatakse lõhki väärtuslikud maalid, pekstakse pilbasteks kallis mööbel. Pekstakse kõik puruks või tassitakse laiali. Kodus ei mõista talumees mõisast toodud uhke peegliga ka midagi pihta hakata - viib selle lauta, kus pull end peeglist vahib ning selle siis sarvedega kildudeks lööb. 

Lõpetuseks mõisale loomulikult ka tuli otsa.

Raamatust "Raplamaa mõisad ja mõisnikud" (A.Särg)

Filmi peategelaseks võib pidada Bernhard Laipmanni - kohalikku talupoega, kes peale mässu karistussalga poolt maha lasti, valides vabatahtlikult ihunuhtluse asemel surma vaba mehena. Laipmann ise mõisat rüüstamas ei käinud, ka ei õhutanud ta teisi seda tegema. Küllap peitus tema süü milleski muus - selles, et ta oli nn. mõtlev talupoeg teiste maamatside kõrval, kellest seetõttu ka mõisnik end ohustatuna tundis.

Seda kõike jutustas mulle film - Mark Soosaare ainus film, mis valmis 1981. aastal. Kuna Vana-Vigala mõis taastati peale maha põletamist endisel kujul, on tegevus seal filmitud ning alles on häärber siiani, seal asub kool. Kaasajal asub Vana-Vigala mõis Raplamaal, filmis nähtud sündmuste aegu liigitus see aga Läänemaa mõisaks.

Bernhard Laipmann muuseas oli Ants Laikmaa vanem vend, viimane kandis algupäraselt nime Hans Laipmann. Huvitav oli filmi puhul veel see, et lisaks näitlejatele oli rolle jagatud ka muudele kultuuritegelastele. Laikmaad kehastas näiteks Jüri Arrak, kirikuõpetajat Jaan Kaplinski ja pisut keigarlikku parunit Linnar Priimägi.