Ühel ilusal laupäeval, paar nädalat tagasi, otsustasime Andresega sõita Kosele. Plaan oli käia Kose-Uuemõisa mõisahoonet uudistamas ning seejärel suvilas natuke grillida.
Mõisahoone oli suur ja massiivne (targad kunstiinimesed ütleksid hoopis, et neorenessanss-stiilis) ning mitte just eriti muinasjutulossiliku välimusega:
Ühe seina küljest leidsin imearmsa väikese rõdu. Urisin küll asja, kuid ei leidnud ühtegi viidet sellele, et kaasaegne käsi oleks rõdu vanale majale külge monteerinud, ju siis on originaal :) Rõdu all asetseva trepi suhtes on mul veelgi suuremad kahtlused, samas nägi see välja küll väga päevinäinud, lagunenud ja hirrrrmus ohtlik :)
Loomulikult ronisin ma kohe trepist üles, trepipealsele jõudes haigutas mulle sealt vastu suur auk. Omamata peaaegu mitte mingisugust jalgealust pinda, suutsin siiski trepil mitmeid minuteid ringi tippida. Hea, et majahoidja-onu ei nänud :)
Mõisas asub kool ja muuseum, seda ma teadsin, aga ikkagi oli kahtlane, et mitmed aknad olid keset suvevaheaega lahti. Veel kahtlasem oli see, et ka üks uks oli pärani lahti. Astusime kohe julgelt sisse ning saime suure üllatuse osaliseks, kuna teisel pool uksepiita tervitas meid reibas vastuvõtukomitee. Selgus, et just sel kuupäeval olid mõisas lahtiste uste päevad ürituse "Unustatud mõisad" raames. Tegelikult olin ma sellest ettevõtmisest isegi kuulnud, aga kuupäevadest ja kellaaegadest ei olnud õrna aimugi. Seepärast olime üsna puuga pähe saanud, kui meid kohe ukselt edasi paluti, mitu voldikut pihku pisteti ja koos giidiga mõisasse tuurile viidi :)
Naljakas, kuidas võib vahel sattuda täiesti juhuslikult õigel ajal õigesse kohta.
Mõisa interjöör oli muidugi nõuka ajal muudetud - üle värvitud, ümberehitatud ja muul moel "parendatud". Õnneks pidi aga lähiajal algama hoone restaureerimine ja kolme aasta pärast pidi maja taas selline olema, nagu siis, kui aadlikud seal ringi patseerisid:
Ühes toas oli juba natuke lage kratsitud ning valge värvi alt paistis midagi tumedat, väidetavalt laemaal...põnev!!
Pika koridori uhked kaarlaed olid säilinud kunagisel kujul. Astudes läbi selle äärmiselt paksude seintega koridori tekkis kuidagi väga keskaegne tunne:
Saalis oli alles ka sümpaatne originaallagi. Lühter on ilmselt kellegi salajases erakogus :)
Õhtu kõrghetk oli siis, kui Andres ladus lagedale oma trumbi teatades, et kohalik kangelane kutsar Magnus on tema sugulane. Kõnealune Magnus nimelt pidas kunagi mõisas kutsari ametit ja võitis ametialase võistluse Ülemiste järvejääl. Igal juhul olid kõik väga üllatunud, eriti giid ning elevust jätkus kauemaks :)
Minu jaoks oli tänase ürituse otsa koperadamine eriti tore veel ka seepärast, et hoones oli avatud õpilastööde näitus. Ideed uueks õppeaastaks täiesti olemas :)
Nägemata jäi seekord vana kabel ja kasvuhoone varemed, sest aeg oli juba hiline ning üks tegelane pisut kärsitu :) Seega käisime kiiresti suvilast läbi, poolfabrikaadid kõhtu (grillida enam ei jõudnudki) ja pealinna tagasi. Aga nii palju aega ikka leidus, et kimbuke põllulilli pealinnas vaasi panemiseks korajata :)
