Öös oli Lastemuuseumit.

Sume Tallinna muuseumiöö.

Helene, kes kuulus mõisniku toapoisi sugulasele.

Grotesksevõitu talulapse nukuke.

Jacques Rosenbaumist.

Möödunud suvel Laupa mõisas toimunud kontserdi vaheajal mõisa ajalugu tutvustades kõneles Jüri Kuuskemaa, et 1905. a mõisate põletamise käigus ulualuse kaotanud Otto von Taube valis uut häärberit projekteerima Jacques Rosenbaumi - baltisaksa sugemetega eesti arhitekti. Hiljem kodus Rosenbaumi googeldades avastasin, et temast oli äsja ka raamat  (Karin Hallas-Murula "Eesti juugendarhitektuur")ilmunud. Raamatut uurides selgus, et Rosenbaum (1878 - 1944) on 20.sajandi alguses Tallinnas päris hoolega toimetanud. Tema projekteeritud hooneid olin linnapildis silmanud ning imetlenud ammu, sealjuures teadmata, kes on arhitektiks. Rosenbaumi  juugendhooneid märgata pole samas sugugi keeruline, need nimelt on pealinna tagasihoidlikus miljöös üsna pilkupüüdvad.

Laupa mõis Järvamaal

Olin Draakoni galeriid ja teisi hooneid varemgi pildistanud, aga paraku on need jäädvustused teadmata suunas kadunud, jaotunud erinevatesse kaustadesse ja kergem oli võtta fotoaparaat selga ning kesklinnas üks jalutuskäik teha. Maikuupäeva ilm oli suurepärane ja lisaks sain raamatust loetu-nähtu üle vaadata - nüüd juba teadlikuma pilguga. Minul oli huvitav ning kogu ettevõtmine oli täiesti tasuta - meelelahutus missugune! :)
Pikal tänaval asuv Draakoni galerii hoone valmis 1910.aastal. Seda kaunistavad egiptlannad, muidugi draakonid ja koguni konnad: 

Konnad.

Aadressil Harju tänav 9 asub samuti Rosenbaumi projekteeritud hoone, mis valmis 1909.aastal Edgar Hoeppeneri tellimusel. Viimane asutas sinna panga.

Esindusliku rõduga akna taga asus panga juhataja kabinet.

Draakonitel on juugendarhitektuuris oluline koht.

Ja mis ma veel enese üllatuseks avastasin...nimelt kondasin paar suve tagasi Kopli kandis ning leidsin ühe muumimajaliku sopilise hoone. Selgus, et ka see kuulub Rosenbaumi projektide hulka. 1913.aastal valminud maja näeb kaasajal küll pisut teistsugune välja kui raamatus ära toodud projektil. Vahverkviiludest pole jälgegi ning uhket torni katusel ma samuti ei mäleta. Ehk on aja jooksul ümber ehitatud, kes teab...raamatus pole selle kohta midagi öeldud. Heimatstiilis maja ise aga ehitati Kopli sitsivabriku kool-kaupluseks.

Projekt...

...ja maja ise.

Vihmane pühapäev Kukekeses.

Hiljuti, õhtusel ajal üritasime ühe mõttekaaslasega endid ära mahutada Kalamaja kuumimaisse kohtadesse. Paraku ei mahtunud me kuhugi, sama lugu oli kesklinna poppide toitlustusasutustega. Lõpuks leidsime, et oleme öiseks linnas ringi lonkimiseks juba liiga vanad ning ettenägelikult hakkasin tegelema laudade broneerimisega. Nii õnnestuski mul  viimaks end Kukekesse sokutada ja seal üks vihmane pärastlõuna veeta .

Koht on väljast hall nagu rott ja seest värviline kui päikese tuum :) Punane, kollane, kuldne, Epp Maria Kokamäele iseloomulikud naisterahvad maalidena seintel, suled ja kivistunud õhupallid lühtrite küljes. Esmamulje on pigem positiivne, sisekujunduselt minu jaoks meeldiv ja toit oli hea. Toit jäi küll Komeedi roogadele pisut alla ning hind muidugi kallis.  Toredad olid vaguliseks uuristatud ja kuldseks võõbatud lauajalad ning lett alumisel korrusel, kõnealused lauajalad meenutasid mulle kangesti kuke jalgu ka :) Vana ja räsitud laudpõrand on armas ja Kalamajale sobilik. Aga Napoleoni kook ei olnud nii õhuline ja kreemine nagu Komeedis...

Kevadõhtu.

Kevad vaevles pikemat aega meeleolumuutuste küüsis. Soojade päikseliste päevade positiivsus vaheldus vihaste rahevalangute, nutuste lörtsihoogude ja teravate külmakraadidega. Tundub, et nüüd on kevad ometi rahu leidnud. Mõned melanhoolsed vihmasahmakad veel vahel...aga muru on juba roheline ja pungad kiirustavad lehtedeks saama- seda ei saa enam tagasi võtta...

Eile õhtul oli Stromkal inimesi palju - sõbraga, kallimaga, lastega, emaga, koeraga, raamatuga, jalgrattaga. Nagu varakevadel ikka, kistakse end õhukeste särkide väele, kibeletakse vabanema talviste vammuste kütkest. Metsatukast lisandus ülejäänud kevade tunnustele grillijate lõbus naer ja grillitava isuäratav lõhn. Ja taustaks kaunis päikeseloojang.

Hiigelpilve all.

Pungil pungi.

Ja päike loojub...

 

Olustvere.

Paar nädalat tagasi jooksin kesklinnas kevadvetega võidu treppidest alla, et minna Rahvusraamatukokku näitusele. Fotonäitusele, mis pühendatud taastatud mõisakoolidele. Sealsed värvilised klantsfotod Olustvere mõisast tuletasid mulle hetkega meelde suvist reisu Viljandi maakonda, mis veel blogipostituseks pole saanud. 

Niisiis - hilissuvi, päike, rohetavais suverõivais puud, kilomeetrite kaupa viljapõlde kollendamas mõlemal pool maanteed. Teel Halliste surnuaiale esivanamate viimseid puhkepaiku sättima vilksatas teeviitu mitmeid. Teeviitu, mis juhatasid erinevatesse piirkonna mõisatesse. Vilksatusteks need jäidki, välja arvatud Olustvere mõisakompleks.

 

Inglise maamaja stiilis uhke ja väljapeetud peahoone valmis 1903. aastal ning härraste kasutada selles eluasemes olid juba keskküte, vesi,  elekter ja koguni telefon - selline moodne värk! Häärberi vastas asub veel üks arvatav peamaja - vanem versioon, mis tänaseks siiski tundmatuseni ümber ehitatud ning kahekorruseliseks muudetud. Mõisapark on hiiglaslik ja kenasti säilinud. Pargitiikidesse maalilisi peegelpilte jätvad põllukividest kõrvalhooned on tänaseni kasutusel näiteks õpitubadena  - nimelt asub peale põllumajanduskooli mõisakompleksis ka turismikeskus. 

 

Viinavabrik ja härjatall.

Uues peahoones asub tänapäeval muuseum, sinna ma paraku sisse ei jõudnud - minu reisukaaslased kibelesid minekule. Õuealal hakkas silma omapärane vana rataskaev, mis kükitas hambulise äärega varjualuse all - peale aiapaviljonide on ka kaevupaviljonid olemas, sain ma teada :)

 

Vana härrastemaja kutsuv tagatrepp.

Vana härrastemaja...

...ja uus.

Maalähedane häärber oma põllukividest kõrvalhoonete ja tiikidega sobis kuldkollaste viljapõldude keskele kuidagi imehästi :) Samuti nagu vanad viltu vajunud raudristid vaiksele ja rahulikule Halliste surnuaiale.

 

Kevadaimus.

Päev on juba palju pikem, õhus hõljub kevadist värskust. Parkunud lumekoorik on auklikuks sulanud. Kõikjal pakitseb uus, noor, värske - nii nähtav kui nähtamatu. Uued lootusrikkad soovid on kasvama pandud - näis, kas hakkavad idanema...

 - üks varakevadine pärastlõuna pildis.

Emotsioon.

Hõrk, endastmõistetav, asendamatu,

oled mu hommikukohv,

alati aromaatne sära

äratusrituaal.

                             Doris Kareva