Olustvere.

Paar nädalat tagasi jooksin kesklinnas kevadvetega võidu treppidest alla, et minna Rahvusraamatukokku näitusele. Fotonäitusele, mis pühendatud taastatud mõisakoolidele. Sealsed värvilised klantsfotod Olustvere mõisast tuletasid mulle hetkega meelde suvist reisu Viljandi maakonda, mis veel blogipostituseks pole saanud. 

Niisiis - hilissuvi, päike, rohetavais suverõivais puud, kilomeetrite kaupa viljapõlde kollendamas mõlemal pool maanteed. Teel Halliste surnuaiale esivanamate viimseid puhkepaiku sättima vilksatas teeviitu mitmeid. Teeviitu, mis juhatasid erinevatesse piirkonna mõisatesse. Vilksatusteks need jäidki, välja arvatud Olustvere mõisakompleks.

 

Inglise maamaja stiilis uhke ja väljapeetud peahoone valmis 1903. aastal ning härraste kasutada selles eluasemes olid juba keskküte, vesi,  elekter ja koguni telefon - selline moodne värk! Häärberi vastas asub veel üks arvatav peamaja - vanem versioon, mis tänaseks siiski tundmatuseni ümber ehitatud ning kahekorruseliseks muudetud. Mõisapark on hiiglaslik ja kenasti säilinud. Pargitiikidesse maalilisi peegelpilte jätvad põllukividest kõrvalhooned on tänaseni kasutusel näiteks õpitubadena  - nimelt asub peale põllumajanduskooli mõisakompleksis ka turismikeskus. 

 

Viinavabrik ja härjatall.

Uues peahoones asub tänapäeval muuseum, sinna ma paraku sisse ei jõudnud - minu reisukaaslased kibelesid minekule. Õuealal hakkas silma omapärane vana rataskaev, mis kükitas hambulise äärega varjualuse all - peale aiapaviljonide on ka kaevupaviljonid olemas, sain ma teada :)

 

Vana härrastemaja kutsuv tagatrepp.

Vana härrastemaja...

...ja uus.

Maalähedane häärber oma põllukividest kõrvalhoonete ja tiikidega sobis kuldkollaste viljapõldude keskele kuidagi imehästi :) Samuti nagu vanad viltu vajunud raudristid vaiksele ja rahulikule Halliste surnuaiale.