Vihmane pühapäev Kukekeses.

Hiljuti, õhtusel ajal üritasime ühe mõttekaaslasega endid ära mahutada Kalamaja kuumimaisse kohtadesse. Paraku ei mahtunud me kuhugi, sama lugu oli kesklinna poppide toitlustusasutustega. Lõpuks leidsime, et oleme öiseks linnas ringi lonkimiseks juba liiga vanad ning ettenägelikult hakkasin tegelema laudade broneerimisega. Nii õnnestuski mul  viimaks end Kukekesse sokutada ja seal üks vihmane pärastlõuna veeta .

Koht on väljast hall nagu rott ja seest värviline kui päikese tuum :) Punane, kollane, kuldne, Epp Maria Kokamäele iseloomulikud naisterahvad maalidena seintel, suled ja kivistunud õhupallid lühtrite küljes. Esmamulje on pigem positiivne, sisekujunduselt minu jaoks meeldiv ja toit oli hea. Toit jäi küll Komeedi roogadele pisut alla ning hind muidugi kallis.  Toredad olid vaguliseks uuristatud ja kuldseks võõbatud lauajalad ning lett alumisel korrusel, kõnealused lauajalad meenutasid mulle kangesti kuke jalgu ka :) Vana ja räsitud laudpõrand on armas ja Kalamajale sobilik. Aga Napoleoni kook ei olnud nii õhuline ja kreemine nagu Komeedis...

Kevadõhtu.

Kevad vaevles pikemat aega meeleolumuutuste küüsis. Soojade päikseliste päevade positiivsus vaheldus vihaste rahevalangute, nutuste lörtsihoogude ja teravate külmakraadidega. Tundub, et nüüd on kevad ometi rahu leidnud. Mõned melanhoolsed vihmasahmakad veel vahel...aga muru on juba roheline ja pungad kiirustavad lehtedeks saama- seda ei saa enam tagasi võtta...

Eile õhtul oli Stromkal inimesi palju - sõbraga, kallimaga, lastega, emaga, koeraga, raamatuga, jalgrattaga. Nagu varakevadel ikka, kistakse end õhukeste särkide väele, kibeletakse vabanema talviste vammuste kütkest. Metsatukast lisandus ülejäänud kevade tunnustele grillijate lõbus naer ja grillitava isuäratav lõhn. Ja taustaks kaunis päikeseloojang.

Hiigelpilve all.

Pungil pungi.

Ja päike loojub...

 

Olustvere.

Paar nädalat tagasi jooksin kesklinnas kevadvetega võidu treppidest alla, et minna Rahvusraamatukokku näitusele. Fotonäitusele, mis pühendatud taastatud mõisakoolidele. Sealsed värvilised klantsfotod Olustvere mõisast tuletasid mulle hetkega meelde suvist reisu Viljandi maakonda, mis veel blogipostituseks pole saanud. 

Niisiis - hilissuvi, päike, rohetavais suverõivais puud, kilomeetrite kaupa viljapõlde kollendamas mõlemal pool maanteed. Teel Halliste surnuaiale esivanamate viimseid puhkepaiku sättima vilksatas teeviitu mitmeid. Teeviitu, mis juhatasid erinevatesse piirkonna mõisatesse. Vilksatusteks need jäidki, välja arvatud Olustvere mõisakompleks.

 

Inglise maamaja stiilis uhke ja väljapeetud peahoone valmis 1903. aastal ning härraste kasutada selles eluasemes olid juba keskküte, vesi,  elekter ja koguni telefon - selline moodne värk! Häärberi vastas asub veel üks arvatav peamaja - vanem versioon, mis tänaseks siiski tundmatuseni ümber ehitatud ning kahekorruseliseks muudetud. Mõisapark on hiiglaslik ja kenasti säilinud. Pargitiikidesse maalilisi peegelpilte jätvad põllukividest kõrvalhooned on tänaseni kasutusel näiteks õpitubadena  - nimelt asub peale põllumajanduskooli mõisakompleksis ka turismikeskus. 

 

Viinavabrik ja härjatall.

Uues peahoones asub tänapäeval muuseum, sinna ma paraku sisse ei jõudnud - minu reisukaaslased kibelesid minekule. Õuealal hakkas silma omapärane vana rataskaev, mis kükitas hambulise äärega varjualuse all - peale aiapaviljonide on ka kaevupaviljonid olemas, sain ma teada :)

 

Vana härrastemaja kutsuv tagatrepp.

Vana härrastemaja...

...ja uus.

Maalähedane häärber oma põllukividest kõrvalhoonete ja tiikidega sobis kuldkollaste viljapõldude keskele kuidagi imehästi :) Samuti nagu vanad viltu vajunud raudristid vaiksele ja rahulikule Halliste surnuaiale.

 

Kevadaimus.

Päev on juba palju pikem, õhus hõljub kevadist värskust. Parkunud lumekoorik on auklikuks sulanud. Kõikjal pakitseb uus, noor, värske - nii nähtav kui nähtamatu. Uued lootusrikkad soovid on kasvama pandud - näis, kas hakkavad idanema...

 - üks varakevadine pärastlõuna pildis.

Emotsioon.

Hõrk, endastmõistetav, asendamatu,

oled mu hommikukohv,

alati aromaatne sära

äratusrituaal.

                             Doris Kareva

Üks hea nädalavahetus Laitses.

On jaanuari keskpaik, end päris pikalt oodata lasknud lumi on viimaks ometi maha sadanud. Unisele Laitse külale kontrastiks kõrgub keset asulat massiivne graniitloss, justkui mõni keskaegne kindlus. Majutust pakkuva lossi omanike loodud pildialbumist inspireerituna:

Pärastlõuna:

marsime treppidest muudkui üles, kuni viimaks võime kompsud ühe avara toa baldahhiinvoodile lajatada. Esimesel vaatlusel tundub ruum harjumatult suur, mõnele ühetoalisele korterile pakuks tihedat konkurentsi igal juhul. Pisut sisse sättimist - reisukotist mõned (riide)esemed siia-sinna ja ongi olukord palju kodusem ja hubasem. Toredalt kriimulise vana laudpõranda ja roosilise tapeediga suursugune tuba oleks just nagu paarisaja aasta eest mõnele kuningatütrele kuulunud. Kindlasti aga ei oleks olnud tollal selles toas nii soe :)

Õhtu:

õues on märkamatult muutunud üsna hämaraks ning meie tõttame alla pubisse. Taas neid samu kiviseinte vahel hingavaid treppe mööda. Mitu tühja taldrikut, tassi ja klaasi hiljem jälle trepist üles ja nüüd tuleb kaua oodatud osa õhtust - kaminasse tuli! Algul on vaja noorukest tuleleeki muidugi korduvalt elule puhuda ning lisatulematerjaliga turgutada, kuid lõpuks praksub ta kindlalt ja rahulolevalt kaminasilmas. 

 

 

Öö:
vahepeal on kell tublisti edasi liikunud, terves lossis tundub olevat  maad võtnud vaikus. Ka seltskond kõrvaltoas on nähtavasti oma järelkasvu magama keelitanud. Meie innukas treppidest jooksmine on tänaseks lõppenud  - viimane sooritus oli Lossipoest hea ja parema hankimine, nüüd saab linnast laenutusest kaasa haaratud filmi kõrvale ka jäätist süüa :) Kaminas liigutab end laisalt tuleleek - hakkab temagi juba väsima. Meie kõrge laega tuba on salamisi muutunud aga õige hubaseks kohaks. Ju oleme üksteist omaks võtnud :)

"Vaikelu liiliatega" ...

... ja vaikelu siidri ja jäätisega.

 Hommik:
meie väärikas tuba ei ole hommikuvalguses sugugi muutunud tagasi ehmatavalt suureks ruumiks, vaid on endiselt soe ja sõbralik. Kuigi tema uhke baldahhiinvoodi on nüüd muutunud hoopis suureks tekikuhilast koosnevaks "seapesaks". Kangesti tahaks kaminat uuele elule äratada ja veel ühe puhkepäeva selles mõnusas tekikuhilas veeta. Aga linn ootab juba kärsitult :)

 

 

Leia lillede keskelt rebane.